Laura (nimi muudetud) on esmapilgul täiesti tavaline 19-aastane tüdruk, kes on pärast kodust väljaviskamist kasuisa poolt näinud põõsaaluseid nii Põhja- kui ka Lääne-Euroopas.
Kui neiu oli 15-aastane, tuli tal kodust lahkuda, kuna kasuisa leidis tema kotist kummalised pildiga tabletid, mis lähemal uurimisel osutusid ecstasyks. Laura teadis, kuidas need tema kotti said, kuid ei tunnistanud neid iial enda omaks.
„Tol ajal oli normaalne, et igal peol sellised asjad noorte seas ringi liikusid. Meil oli koolipidu ja kuna lärm läks liiga suureks, kutsuti politsei. Poisid andsid kõik tabletid nooremate tüdrukute kätte, sest meid ei kontrollinud politsei kunagi. Oma venda ja tema sõpru ei oleks ma aga iialgi politseile üles andnud,” selgitas Laura tablettide saamise lugu.
Kolm päeva pärast põhikooli lõpetamist sulgus koduuks Laura selja taga jäädavalt. Ta ei teadnud, mida teha või kuidas hakkama saada, kuid koju tagasi kasuisa minna ei lubanud. Neli aastat vanema vennaga kadus sel hetkel igasuguse läbikäimine.
„Ma olin tol ajal nii noor ja rumal. Vihane olin ma ka. Marssisin mööda Tallinnat mitu päeva ringi, enne kui taipasin, et seal ei ole mul enam midagi teha. Magasin paar ööd põõsa all ja siis sai küllalt.”
Kahe klassiõe abil laenas tüdruk tuttavatelt piisavalt raha, et sai laevapileti osta. Juba kevadel sõbrannadega sõlmitud kokkulepe, et suvel minnakse Soome maasikaid korjama, tehti teoks. Kahe kuuga teenis igaüks paarkümmend tuhat krooni. Sõbrannad suundusid tagasi Eestisse, et gümnaasiumisse astuda, kuid Laura sõitis pöidlaküüdiga Rootsi järgmisele tööotsale.
Kaks aastat töötas neiu Rootsi erinevates peredes lapsehoidjana, kus hakkas interneti teel uuesti ka vennaga ühendust otsima, kuni sattus pargis kogemata Saksa noormehe peale, kelle vanemad vajasid oma restorani ettekandjat. Pakkumine tundus algul küll kahtlane, kuid kuna kokkulepe Rootsi perega oli aegumas ning elukohta Laural ei olnud, jäi ta pakkumisega nõusse. Juba nädal hiljem sõitis neiu koos viis aastat vanema Sebastianiga Berliini poole. Seal elas ta umbes poolteist aastat, kuni otsustas lõpuks Eestisse tagasi pöörduda.
Oma vanemaid pole Laura enam näinud ega tahagi. Olles nelja aasta jooksul umbes kahe kuu jagu öid lageda taeva all maganud, leiab tüdruk, et tal on piisavalt õigust neisse just mitte kõige paremini suhtuda. „Ega minu ema ja kasuisa minust suuremat hoolinudki,” tunnistab tüdruk. Oma sõnul on tal isegi vedanud, et suutis pärast ühe töö lõppemist praktiliselt kohe uue leida, sest muidu oleks ta ilmselt juba ammu nälga surnud.
„Tulin Eestisse tegelikult ainult oma venna pulma. Arvasin, et ehk astun siin ka gümnaasiumisse, kuid nüüd leian, et mul ei ole seda vaja. Niipea kui võimalik, lähen tagasi Saksamaale. Oma kasuisa pärast olen pidanud endale otsima uue elu. Saksamaal leidsin perekonna ja hea töö.”
Teistele noortele, kes oma vanematega just kõige paremini läbi ei saa, tahab Laura öelda, et nad üritaksid vanemaid mõista. „On ainult ühed vanemad ja üks tõeline kodu. Ei maksaks loota, et kõigil veab nii palju kui minul.”
Hei, see on minu meediaklubi artikkel.
#2 vol.2
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar