Peidame pead teki alla, sest siis ei pea hirmudele otsa vaatama. Samas ei jää siis ka valgust, et piiluda neid asju, mida kõige rohkem tahaks...On reede ja vaheaeg hakkab lõppema. Uskumatu, kuidas aeg lendab ja mitte midagi pole saanud ära teha. Ma pole isegi kirjutada viitsinud.
Võitsin kogemata selle Aafrika aitamise võistluse ning nüüd ootan pikisilmi 12.novembrit, mil üüratu ringiga Brüsselisse lendan. Kell 14.15 väljub minu lennuk Tallinna lennujaamast, jõudes Oslosse 100 minutit hiljem ehk sealse aja järgi kell 14.55. Siis passin ma tükk aega niisama, sest mu lend Brüsselisse väljub sealt alles kell 17.10. Seejärel saan mõned päevad Europealinnas passida ja teisipäeva õhtul algab rännak tagasi Maarjamaale. 18.20 väljub teraslind, mis maandub Stockholmis kell 20.35. Siis tsillin kaks koma viis tundi Rootsis, kuni astun taas lennukile, et lõpuks Eestisse sõita. Tallinnas olen kohaliku aja järgi kolmapäeval kell 1 öösel. Mind lõbustab eriti mõte, et pärast seda pean kuidagi veel Viljandisse tagasi saama, et kolmapäeval kooli jõuda. Lahe ju. Olen kolm päeva eurooplane, aga kui jälle eestlaseks hakkan, pean kohe kooli minema...
Euroopast veelgi enam tõmbab mind sellel nädalal Võru või tegelikult Kuperjanovi pataljon selle kõrval. Lähen oma kullakesele külla. Pole teda juba kuu aega näinud ja nüüd on lõpuks võimalus. Ma ei jõua ära oodata. Sõjavägi pidi poistest mehed tegema, aga keegi ei kujuta vist ette, mida see asutus teeb nende poiste tüdruksõpradele. Tegelikult on ajateenistus äge, sest saab tunda seda, milline oleks elu ilma selle armastatud inimesega, kuid igatsus on tegelikult väga jube. Eriti hull oli kõige esimene nädal. Õudukas! Ma pole suurem asi kirjakirjutaja, aga praegu vihun küll kirjutada nii et vähe pole. Pingutustest hoolimata on minu kirjad vaevalt 2 A4 pikad, sest minu elu on igav, Mehis seevastu saadab 10 lehekülge seiklusjuttu, mida on ühtaegu armas ja huvitav lugeda. Peaksin rohkem harjutama... Aga kirjutamine pole oluline, sest ülehomme ma saan Mehist juba ise kallistada ega pea enam kirjutama, kuidas ma tema järele igatsen. Hea tunne on.
1 kommentaar:
Uskumatu, kui tuttav tunne on kõike seda lugeda. Minu kallis mees on samuti sõjaväes. Neljas oktoober läks ja samuti kuppi. Ühelt poolt kohutav ja tappev igatsus, teisalt on see meie suhet aina tugevamaks muutnud. Tõeline armastus püsib palumata. Pool sõjaväest on nüüdsex selja taha jäänud & ülejäänu saab samuti ilusasti üle elatud. .)
Postita kommentaar