Aarh...ma pean lihtsalt kõva häälega karjuma, et nii hea on. Ma olen üle teab kui pika aja jälle maal vanematekodus ja siin on nii hea. Et ma juba homme lõuna ajal ära lähen ja kaheks nädalaks Belgiasse kaon, siis tegin täna kõik võimaliku, et end võimalikult maalapsena tunda.
Pärast kojujõudmist kiskusin normaalsed riided (ja üldse enamjao riideid) seljast ära, käärisin olematud käised üles, haarasin kõpla ja ronisin paljajalu kartulipõllule. Seal ma siis kõplasin neli vagu kartuleid, kui avastasin, et käed on juba villis. Linnas on tööelu ikka meelest läinud. Siis kooserdasin tuppa ja läksime ema ning Kataga Holstresse ujuma. Tahtsime ratastega minna, aga et uurimisel selgus kurb tõsiasi, et minu ratas on katki, hakkasime jala minema. Olgu öeldud, et viiekilomeetrine matk pole päris nelja-aastaste (nagu näiteks Kata) jaoks. Teekond võttis meil tubli tunnikese ja tee äärest korjatud karikakardest sai Kata jaoks isegi pärg punutud. Lihtsalt selleks, et meenutada endale, et ma ikka oskan veel. Natuke saime Holstres ujuda ka, siis hakkas müristama ja sadama. Läksime vanaema juurde, kus sõime vana head moosileiba ja ma sain paljajalu märjas heinas maasikaid kõrre otsa ajada. Lõpuks jõudsime koju tagasi. Ise matkama enam ei pidanud, sest Indrek tõi autoga ära. Kogu see päev on olnud nii lahe, et on lihtsalt uskumatu, kuidas ma olen suutnud siit nii kaua eemal olla. Kõik need lõhnad ja vaated ja see meeletu-meeletu tunne.
Nii hea on kodus olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar