...

Ma tahaksin karjuda nii, et mu häälekaja kostuks üle maailma katuste. Miks on küll elu nii seatud, et ma ei saa vaid hetkega olla seal, kus tahaksin, sellega, kellega tahaksin? Miks on see nii, et meesisend reageerib teise meesisendi lähenemisel kohe agressiivselt? Miks ei suuda ta jääda rahulikuks? Miks ei suuda mina olla rahulik kui tema ei ole rahulik? Miks ma ei tea, mida ta mõtleb? Miks ma ei tea, mida ta tunneb? Miks ma ei mõista, mida ta üritab mulle öelda, kui ta mulle sõnatult otsa vaatab? Miks vahel loeme vaid pilgust välja kogu maailma valu, kuid ei iialgi kogu seda ilu, mida see peidab?

Ma tahaksin ronida nii, et kõrguksin maailma katustel. Ma tahaksin olla just see, kes ma olen, kuid kogu maailm näib mind eitavat. Miks ei saa ma olla just nii nagu tahan, seal, kus tahan ja kellega tahan?

Ma tahaksin hüpata alla sealt, kus on maailma katused. Tahaksin lennelda läbi õhu, et see mind kannaks. Tahan lennelda lindude kombel päikese poole, üles ja alla. Päikesekiired saadaksid mind igal pool ja kõrgemal pilvedest ununeksid argimured. Miks ei ole ma linnuna sündinud?

Ma tahaksin...olla siin ja praegu, kuid mitte üksi. Ma tahaksin olla seal ja kohe, kuid vaid sinuga koos. Tahan sulgeda uksed, et meid keegi ei kuuleks. Tahan avada aknad, et kõik näeksid, et oleme koos. Tahan karjuda, et oled õhk, mida hingan, kuid see oleks vale. Tahan karjuda, et oled vesi, mida vajan, kuid see oleks vale. Tahaksin karjuda, et oled soojus, mis mind elus hoiab, kuid see oleks vale. Miks ei suuda ma neid ilusaid valesid karjuda?

Tahaksin sosistada vaid sulle, et mind ei hoia elus mitte õhk, vesi või soojus. Vaid sind vajan selleks, et olla õnnelik. Kuid sind ei ole siin... Ma ei näe sind, ei kuule sind, ei tunne sind. Aga ma tean...sind...tean, et oled alati minuga...ka seal, kus olen üksinda, oled mul kaasas.

Ei möödu hetkegi, mil ma sinule ei mõtle...
Ei ole viivugi, mil mu süda sulle ei lööks...

Kui sa vaid teaksid...