Do. Ta ärkab, kuid ei ava veel silmi. Soe mereõhk paitab tema nägu kui ta aeglaselt istuli tõuseb ning lõpuks ringi vaatab. Meri, Meri, Meri ja veelkord Meri. Meri igas ilmakaares. Ta kohkub hetkeks, kui meenutab, et magas just sügavalt. Miks ta tuli Merele? Tema vanemad. Miks magab ta tormisel ööl laevatekil, selle asemel, et kajutisse varju pugeda? Ta ootab. Ta oli selleks veel liiga noor ja ilus, et kiusatustest mitte välja teha, käituda nii nagu peaks. Kutsugem teda Helenaks.
Re. „Ma ei näe taevast. Ei näe maad. Paistab vaid otsatu veepind, sile nagu klaas. Ei ühtki lainet, kuigi puhub tuul. Vaid Päike peegeldub siledas vees. Laev kiigub aeglaselt Päikese suunas. Alati sinna, kuhu iganes see ka ei läheks. Jah, alati Päikese poole!”
Mi. Ta vaid istub, pilk suunatud Päikesele, kes aeglaselt üle silmapiiri hõljub. Ta teab, et jõuab kunagi selleni. Ta tahab seda. On seda alati tahtnud ja peab seda saama.
Fa. „Mu vanemad pühendasid mind Merele, kuid ei küsinud kunagi minu arvamust. Ma ei taha olla iidne nagu Tema või lõputult suur nagu Tema varamu. Mul ei ole midagi peale Päikese, kelleni ma varsti jõuan. Temalt saan ma selle, mida veel kellelgi teisel ei ole. Merd võib puudutada igaüks. Kas on keegi silitanud Päikest? Mere toel elab sadu elukaid, kuid kes ei elaks Päikesest? Tahan olla Päikene! Iga kord, kui Ta kasvõi hetkeks mu silmist kaob, kui silmi pilgutan või end korraks unustan, kaotan osakese endast.”
Sol. „Kunagi olin ilus, õitsev neiu, pikkade blondide kiharate ja sätendavate sinisilmadega. Nüüd on mu juuksed tuhmid ja katki, nahk kahkjas ning silmad lohkudesse peitunud. Ei oleks tohtinud magama jääda. Ma ei ole kurb. Tean, et saan selle kõik tagasi, kui Päikeseni jõuan. Ma ei ole Teda veel kaua püüdnud. Olen siiani teinud vaid ühe või kaks tiiru ümber tema. Me oleme kui kaks vaikivat lindu, ootamas teineteise laulu. Tean, et veel mõni hetk ja me saame kokku, et kõlaks imeline duett imelisest ooperist. Me saame üheks. Tema ja mina. Meri ei loe siis enam midagi. Kõik näevad vaid mind ja Päikest ega pane tähelegi, et hülgasin kunagi Mere. Jätan siis maha ka selle laeva. Annan Merele tagasi. Tehku sellega, mida iganes. Saputagu, loputagu, uputagu, naergu selle üle. Ma tulen sinu juurde Päike!”
La. Ta heidab laevatekile selili, tundes end kergelt, otsekui hõljumas. Ta tunneb end kui lind, kes vahast tiibadel üha kõrgemale taevalaotusesse tõuseb ja ohtu ei aimagi. Ta sulgeb silmad ja unustab end hetkeks. Või paariks.
Si. Kutsusime teda Helenaks. Meri kutsub teda Narkissoseks. Päike nimetab teda Ikaroseks. Ta ei aimagi, et selle ooperi proloog algas juba enne tema laevale astumist.
Do.
Re. „Ma ei näe taevast. Ei näe maad. Paistab vaid otsatu veepind, sile nagu klaas. Ei ühtki lainet, kuigi puhub tuul. Vaid Päike peegeldub siledas vees. Laev kiigub aeglaselt Päikese suunas. Alati sinna, kuhu iganes see ka ei läheks. Jah, alati Päikese poole!”
Mi. Ta vaid istub, pilk suunatud Päikesele, kes aeglaselt üle silmapiiri hõljub. Ta teab, et jõuab kunagi selleni. Ta tahab seda. On seda alati tahtnud ja peab seda saama.
Fa. „Mu vanemad pühendasid mind Merele, kuid ei küsinud kunagi minu arvamust. Ma ei taha olla iidne nagu Tema või lõputult suur nagu Tema varamu. Mul ei ole midagi peale Päikese, kelleni ma varsti jõuan. Temalt saan ma selle, mida veel kellelgi teisel ei ole. Merd võib puudutada igaüks. Kas on keegi silitanud Päikest? Mere toel elab sadu elukaid, kuid kes ei elaks Päikesest? Tahan olla Päikene! Iga kord, kui Ta kasvõi hetkeks mu silmist kaob, kui silmi pilgutan või end korraks unustan, kaotan osakese endast.”
Sol. „Kunagi olin ilus, õitsev neiu, pikkade blondide kiharate ja sätendavate sinisilmadega. Nüüd on mu juuksed tuhmid ja katki, nahk kahkjas ning silmad lohkudesse peitunud. Ei oleks tohtinud magama jääda. Ma ei ole kurb. Tean, et saan selle kõik tagasi, kui Päikeseni jõuan. Ma ei ole Teda veel kaua püüdnud. Olen siiani teinud vaid ühe või kaks tiiru ümber tema. Me oleme kui kaks vaikivat lindu, ootamas teineteise laulu. Tean, et veel mõni hetk ja me saame kokku, et kõlaks imeline duett imelisest ooperist. Me saame üheks. Tema ja mina. Meri ei loe siis enam midagi. Kõik näevad vaid mind ja Päikest ega pane tähelegi, et hülgasin kunagi Mere. Jätan siis maha ka selle laeva. Annan Merele tagasi. Tehku sellega, mida iganes. Saputagu, loputagu, uputagu, naergu selle üle. Ma tulen sinu juurde Päike!”
La. Ta heidab laevatekile selili, tundes end kergelt, otsekui hõljumas. Ta tunneb end kui lind, kes vahast tiibadel üha kõrgemale taevalaotusesse tõuseb ja ohtu ei aimagi. Ta sulgeb silmad ja unustab end hetkeks. Või paariks.
Si. Kutsusime teda Helenaks. Meri kutsub teda Narkissoseks. Päike nimetab teda Ikaroseks. Ta ei aimagi, et selle ooperi proloog algas juba enne tema laevale astumist.
Do.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar