Sõjavägi on varajane ärkamine, pikad tunnid ja suured toiduportsud

Peeter Ritso on C. R. Jakobsoni nimelise gümnaasiumi abiturient, kes on nõus ajateenistuse vastupunnimata läbima. Mehis Pärnamets sai möödunud suvel küll ülikooli sisse, kuid suundus sellest hoolimata oktoobris Kuperjanovi Üksikjalaväepataljoni aega teenima.

Mida te arvate sõjaväekohustusest?

Peeter: Ma arvan, et mõnes mõttes on see hea. Näiteks selleks, et saab ennast treenida ja aasta otsa õppimisest puhata, kui edasi õppima minnakse. Halb on see, et ajateenistus on kohustuslik, kuna igaühele ei ole hea õpingutest aasta otsa eemal olla. Töölesaamise seisukohast võib sõjavägi ka tulevikuplaane rikkuda.

Mehis: Ma arvan, et sõjaväekohustus on vajalik andmaks iseseisvale elule korralikku
sissejuhatust.

Miks aega teenida?

Peeter: Tahan minna ainult seetõttu, et see on kohustuslik. Kui ei oleks, siis ma arvatavasti ei läheks. Kohustuslik sõjavägi on nagu paratamatus. Sinna minnes ma ei kaota midagi, kuna lihtsalt tuleb ära käia. Ma saaksin ennast treenida ja õppimisest puhata. Kui sõjavägi oleks valikuline, siis ma ei läheks, sest see üks aasta tunduks tulevikuplaanide elluviimise seisukohast nagu raisku läinud.
Mehis: Esiteks on tegu seaduses sätestatud kohustusega, kuid mina tundsin tegelikult ka ise huvi, mis seal õieti toimub.

Kuhu oleks kõige parem minna?

Peeter: Mul kindlaid eelistusi pataljonide osas pole, aga läheksin kuhugi jalaväkke.

Mehis: Soovisin oma ajateenistuse läbida just Kuperjanovis. Lõpuks selgus, et Viljandimaalt sel ajahetkel mujale ei saanudki. Tahtsin enne ülikooliõpinguid sõjaväes ära käia, sest hiljem on selline ajakadu raskem. Tuleb teha olulisemaid edasist elu mõjutavaid otsuseid.

Peeter: Kui see oleks vabatahtlik, siis läheks ma aega teenima vaid juhul, kui Eestis sõda on. See lihtsalt ei paku mulle huvi.

Millisena te sõjaväge ette kujutate?

Peeter: Ma arvan, et tuleb vara üles tõusta, mistõttu magada saab vähe. Päevas on kindlad toidukorrad, kus peaks hästi süüa saama. Muul ajal treenitakse või harjutatakse sõjatehnikaga. Peab pidavalt kuuletuma ja omapead ei saa eriti midagi teha.

Mehis: Ma kujutasin ette, et peab tüütult vara ärkama ja et aeg möödub seal väga rahulikus tempos. Olin täiesti veendunud, et mul käsitakse kõikvõimalikke idiootseid treeningharjutusi teha. Teadsin küll, et ka seal on õppetunnid, aga lootsin ikkagi, et pääsen koolirutiinist.

Kuidas asi tegelikult on?

Mehis: Ärkama peabki tüütult vara, aga päevad veerevad õhtusse küllaltki kiiresti.
Siiski on palju aega, mil tegevust pole ja mil midagi teha ei tohigi. See on selline
ooteaeg. Kuigi alguses tundus, et teeme palju füüsilist trenni, hakkasin
sellega juba paari nädala möödudes harjuma. Kes soovib, teeb ära
kohustusliku ning käib ka vabal ajal treenimas. Teooriatunnid võivad
kohati küll väga igavaks muutuda, kuid muidu pole elul viga. Süüa saab üsna hästi ja portsud on suured. Ma ei julgenud sõjaväelt midagi oodata, sest ma tegelikult ju ei teadnud, mis ees ootab. Seega on kogemus küllaltki positiivne. Praegu ei ole veel milleski pettunud.

Mida sõjavägi teie arvates poistele annab?

Peeter: Vastupidavust, tugevust, uusi kogemusi ja oskusi ning puhkust muust elust.

Mehis: See on väga erinev. Nii mõnelegi ei anna ta midagi, kuid enamik saab juurde oskuse teistega arvestada. Füüsiliselt poolelt paraneb vorm, rüht, karskus ja vastupidavus. See harjutab endaga nii hakkama saama, et teistele jalgu ei jääks. Pean mainima, et sõjavägi pole enam üksnes noormeeste rida, sest üha rohkem on ajateenistusse astunud ka neidusid.

Mida sõjavägi neidudele annab?

Mehis: Mul on raske sellele vastata, sest ma ei ole üks neist.

Miks teie arvates on ajateenistus nii paljudele noormeestele vastukarva?

Peeter: Mõningatele ei meeldi füüsiline koormus ja see mida sõjaväes tehakse ei huvita üldse. Teised ei taha enne järgmisse kooli minekut kõike eelnevalt õpitut unustada. Kui on võimalus pärast kooli kohe tööle saada, siis sõjavägi võib selle võimaluse rikkuda.

Mehis: See on inimeses endas kinni. Nii mõnelgi on selles eas juba oma pere,
väljakujunenud elu. Mitte kõik ei suuda ennast tavalisest rütmist välja
rebida ja täiesti uude keskkonda astuda. Kindlasti on oma süü ka selles,
et ei teata, mis seal täpselt tehakse. Tegelikult on elu sõjaväes hea.