Ta ütles vaid: "Head aega" ja läinud ta oligi. Oh, kuidas nii võib? Iga kord tuleb ta vaid paariks ööks ning läheb siis jälle ära. Iga kord rebib ta tükikese mu südamest ja võtab endaga kaasa. Kuidas sain ma niimoodi õnnetult kukkuda sellisesse auku? Ma ju ei olnud selline inimene. Ma ei olnud üldse selline tüdruk.

Olin suhteliselt tundetu poeet, kellele tunded olid vaid lollide pärusmaa, minule mängimiseks. Kuid teda ma siis ju ei tundnud. Juba esimesest kohtumisest saati on ta mul igavesti meeles. Nimetasin teda valetajaks. Kuidas ma küll eksisin. Kuid siis see tundus nii. Kui korralik ta küll oli ja kuidas ta neide ümber oma sõrme keeras. See käis tal küll lihtsalt. Siis ei osanud ma teda veel niimoodi vaatata kui praegu, sel hetkel oli temagi minu jaoks vaid mängur, kes nuppudeks valinud rumalad naiivsed tütarlapsed, kes selles ilusas näos ohtu aimatagi ei osanud. Ja ma unustasin ta ära. Ta oli lihtsalt keegi, keda kunagi olin kohanud, ei midagi enamat, pigem isegi vähem. Ta oli mittekeegi. Oli see siis õnnelik juhus või kohutav kokkusattumus, et me mitmeid kuid hiljem koos peole juhtusime, kes teab? Sellest päevast alates pole meid enam lahus nähtud. Mida ta küll minuga tegi, et mu niimoodi oma võrku püüdis ja omaenda vaadetes kahtlema pani? Oh, kuidas ma tahaksin seda teada. Ei, ma ei teeks minevikku olematuks, kuid saaksin seeläbi tulevikus ehk midagi ära hoida. Mina, kes ma ei uskunud armastusse kui millegisse ilusasse. Arvasin, et seegi on justkui teised tunded - vaid mänguasi osavates kätes - ja eksisin. Mina olin see, kes langes lõksu, millest välja ma pole suutnud rabeleda. Ma ei ole kindel, kas tahaksingi. Ei, ei tahaks. Mul on temaga ju nii hea. Või oleks, kui ta oleks koos minuga.
Ta jättis nägemiseni, suudles ja läks. Mu süda värises sees. Teadsin kohe, et olen jälle kaotanud tükikese iseendast. Iga kord kui ta läheb, tunnen kujutlematut kurbust, millega ma võidelda ei suuda. Ta ütleb, et ma ei tohi kurvastada, kuid nutan ikkagi. Ma olen rumal, sest tean, et ta tuleb ju tagasi, kuid kurvastan ikkagi. Olen talle andnud kõik, mida suutsin. Isegi oma südame olen lasknud tal endalt röövida. Ma ei uskunud iial, et kedagi saab armastada niimoodi - jäägitult - , et oled valmis iseend ohvriks tooma, et vaid temal hea oleks. Ma tõepoolest ei uskunud sellesse. Olin uskmatu, kuid nüüd ma usun. Olin pime, aga nüüd ma näen. Olen kurt, kuid ometi kuulen seda, mida tema mulle sosistab. Olen iseennast orjaks andnud ja loodan nüüd, et ei kuule iial tema piitsa oma pea kohal laksatamas. Aga see kõik sõltub ju temast.
Iga kord kui ta helistab, ma lausa torman telefoni poole. Me räägime mittemillestki. Tihti me vaikime, kuid ometi on mul hea meel, et ta helistab. Juba see, kui kuulen teda hingamas, paneb mu südame kiiremini lööma ja silmad särama. Igatsen hetki, mil me lamame vaikuses, tihedalt teineteise vastas, minu pea tema rinnal. Kuulan ta südamelööke, mis on justkui minu omad. Neil hetkedel oleme üks. Ja kui jalutame mööda rahvarohkeid tänavaid, näen ainult teda. Tervitan inimesi, keda ma tegelikult ei märka, vestlen sõpradega, kelle sõnu aiman vaid žestide järgi, ning jälgin poeaknaid, millelt otsin tema peegeldust. Vahel on endalgi rumal mõelda, kuidas üks täiskasvanud inimene võib niivõrd lapse moodi käituda. Olen nagu aastane põngerjas, kes on kiindunud oma uude mängukarusse.
Ma ei kujutaks enam ette elu ilma temata. Ma ei arvanud, et keegi võib olla asendamatu, kuid praegu tean, et temata ma ei suudaks. Elan nende nädalalõppude nimel, mida saame koos veeta. Isegi kui me midagi ei teegi, olen õnnelik, sest oleme koos. Ükski sõber, olgu ta nii hea kui tahes, ei suuda teda asendada.
Oh, ma ju armastan teda!