Mõtlesin, et oleks viimane aeg selgitada, mida ma mõtlen kui ma enda kohta niimoodi ütlen...
Tegelikult olen kuri inimene...olen egoist...olen iseenda jumal. Jah, ma ei ole kindlasti mitte lahke nende vastu, kellega ma ei pea vajalikuks kena olla. Mõtlen alatihti vaid endale ja mängin omakasu peale. Ma ei usu kõrgemasse jõudu kui mina ise. Võin küll olla kristlane, kuid ikkagi ei usu ma, et Jumal on see, kes mind juhib. See olen mina ja ainult mina.
Olen nagu rohulõhn pärast sooja vihmasabinat, midagi mis võib küll kaduda, kuid sa alati mäletad seda. See, kuidas lõhnab rohi pärast vihma, on miski, mis mulle alatiseks meelde jääb. See on selline soe tunne kusagil sügaval sisimas, mis lihtsalt ei kao. Iga kord kui sellele mõtlen, on see kuskil seal alles. Üks mulle väga kallis inimene on öelnud, et olen temaga alati kaasas. Et tema süda läheb sees soojaks kui ta mulle mõtleb. Olengi rohulõhn, mis jääb alles kui vihm on möödunud.
Olen süütu tall ja elu armuke. Ma võtan elult, mis võtta annab, kuid ometi kannatan nende löökide all, mis elu mulle annab. Ma pole ära teeninud neid halbu asju, mis minuga juhtuvad, kuid nad on paratamatud ja ma saan neist üle. Lähen eluga jälle edasi ning pigistan sellest kõik, mis võimalik.
Olen kurtisaan, olen truu. Võin ju lõbutseda ja vallatleda, aga tegelikult olen ustav neile, kes on mulle olulised. Võin olla nukk kui vaja, kuid mitte iialgi ei ole ma hüpiknukk.
Olen armastus, mis kasvanud üle vihkamiseks. Armastuse ja vihkamise vahel on imeõhuke piir. Mõlemad on tugevad tunded ja on väär mõelda, et üks on teise vastand. Armastuse vastand ei ole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Mina aga olen selline inimene, kes võib oma rõõmuga lausa jalust maha niita. Kui mina oma rõõmus või kurbuses üle käin, siis ei saa jääda tundetuks, nagu ei ole tundetud ei armastus ega vihkamine. Olen emotsionaalne persoon ja mulle meeldib nii.
Olen see, kes kõlgub hulluse ja geniaalsuse piiril. Vahel käitun nagu laps, kes veel ei mõista oma mõtete ja tegude piire. Olen kohati teinud lausa hulljulgeid tempe, teades, et nendega saaks hakkama vaid hullumeelne. Samas võin oma intelligentsustaseme poolest võistelda targemate ja kogenenumategagi. Mine siis tea, kas olen geenius või hull.
Olen idioot, kuid ometi kõige targem inimene, keda tead. Ma võin esitada nii lolle küsimusi, et inimestel jääb suu lahti, sest nad lihtsalt ei oska midagi vastata. Ei aimatagi, et üks täiskasvanud inimene võib niisuguseid asju küsida, mis tunduvad iseenesestmõistetavad. Ehk nad ongi, kuid mina ei tea neid veel. See, et sina ise seda mõistad, ei tähenda, et ka mina ise mõistan. Samas räägin asju, millest minuvanustel inimestel aimugi ei ole. Võin osutuda targemaks kui su kõige targemad tuttavad, sest ma saan ise aru, et ma olen rumal ja teen vigu. Tean, et pean veel õppima. Ma tunnistan seda endale, mitte ei eita, nagu enamik inimesi.
Olen sina/sinu igas mõttes. Sa imestad vahel, et kuidas saame nii ühtmoodi mõelda. Ka mina mõtlen ja kui olen kaua mõelnud, siis mõtlen, et ka sina mõtled ja kuna me mõlemad mõtleme, siis mõtleme ühtmoodi. Me oleme sarnased. Siis oleme me üks oma mõttes. Võin olla ka täiesti sinu oma kui oskad küsida. Mu elus on hetki, mil olen valmis sõbra eest andma kõik, mis võimalik, kui ta vaid küsib. Vahel kui näen, et sul on paha, võin kinkida maailma, et sul oleks hea, kuid sa pead olema piisavalt valvas, et seda kinki vastu võtta.
Olen mina igas mõttes. Ei tasu kunagi loota, et suudad mind muuta kellekski, kes ma ei ole. Kui ma tajun, et ma ei meeldi endale, siis ma muutun, kuid mitte keegi teine ei suuda mind muuta kui ma ei taha. Olen alati olnud ja jään iseendaks, sest mulle meeldib nii. Isegi kui olen andnud sulle endast kõik, olen andnud iseendagi, olen ikkagi mina ise.
Olen noor, kes tunneb, et on vana. Olen alles 18, kuid tunnen, et olen juba kaua elanud ja palju näinud. Olen kogenud nii mõndagi, mis mu vanavanematele on tundmatu. Olen mõneti väga elukogenud, kuid ikka veel liialt noor, et seda tegelikult olla.
Olen täiskasvanu, kes elab nagu laps. Võin ju olla täisealine, kuid ikka veel kilkan, nähes vikerkaart, hüppan porilombis üles-alla ja jonnin kui oma tahtmist ei saa. Minu hinges elab laps, kes ei lase mul suureks kasvada. Mu keha areneb, kuid tema on jäänud maha ega mõtlegi järele jõuda. Pean tunnistama, et mulle meeldib nii. Ei ole vaja liialt ruttu suureks kasvada.
Olen äiksetorm ja lumesadu, tuuleiil ja paduvihm. Need on neli loodusnähtust, mis mulle väga meeldivad. Kahju, et neid korraga ei saa. Äiksetorm olen ma siis kui mul on paha tuju. Olen tige väike paharet, kes võib oma paha tuju valada välja selle peal, kes juhtub valel ajal vales kohas olema. Mu sõnad on nagu piksenooled, mis võivad kõik ilusa vaid hetkega tuhaks põletada. Olen vahel nii kuri. Lumesadu olen siis, kui olen õnnelik. Siis on ka minus langemas suured valged pehmed helbed, mille vahel särab hommikune päike. See on minu kujutlus ideaalsest rahust. Kõikjal sillerdab ja särab. Mina lehvin ringi ja olen rahul, sest olen õnnelik, ja päike särab vastu mu naeratusest. Tuuleiil olen siis kui mul on kiire ja vaja on tööd teha. Kui ma tõesti tunnen, et pean midagi tegema. Siis tuhisen ühest kohast teise ja mind on peaaegu võimatu tabada. Paduvihm olen siis kui olen kurb. Vihmase ilmaga kaob vahel kogu rõõm, eriti siis, kui väljas on kole ja porine ning vihmapiisad trummeldavad vastu aknaklaasi, muutes õue halliks lõpmatuseks. Ka minu kurbus on selline. Kaob tahe midagi teha ning kogu maailm näeb olevat närbunud. Ka mina närtsin sellistel hetkedel.
Olen päiksesära igas päevas. Võin vaid ühe hetkega, ühe naeratusega muuta su päeva paremaks, nagu seda teeb ootamatult ilmunud päike. Ma ei ole küll eriti veetlev ega midagi, aga mul on mingi veider omadus haarata inimesi oma emotsioonidega, tuua naeratuse näole oma naeratusega (või tuleb see sellest, et olen napakas?) ja pühkida pisaraid vaid sõnadega. Kui vaja, olen uskumatult hea inimene.
Olen kuu ja Põhjanael. Kaks keha, mis öises taevas enim silma hakkavad. Kui pimedus tuleb, võivad päeval silmale nähtamatud asjad sulle enim valgust anda. Nii võin ka mina kurval ajal olla see lohutaja, keda sa rõõmuhetkedel ei märkakski.
Olen virmalised. Vahel olen selline imeline nähtus, mis lihtsalt lehvib läbi su elu nagu virmalised üle põhjataeva. Sa ehk ei näe mind enam kunagi, kuid sa mäletad ikka, et olen seal kusagil olemas.
Olen see, kellega kõik on koos, kuid olen alati üksi. Võin olla keset meeletut rahvamassi, kuid tunnen end ikka üksi. See on ju tavaline. Samamoodi võin olla üksi keset sõpru, kellega ma elavalt juttu ajan. Mul on alati enda jaoks üks mull, kuhu keegi sisse ei saa. Kui ma kõige aktiivsemalt suhtlen, olen ikka oma mullis, sest tean, et pean jääma iseendaks ja suudan teha seda vaid siis, kui olen üksi. Minu ümber on tavaliselt ikka rahvast, kuid mitte kunagi ei ole seda rahvamassi minu peas, minu mullis, sest selline ruum on ainult minu päralt.
Olen kirjanik ja luuletaja, näitleja ja lavastaja. Kirjutan nii palju lugusid, mis kannataksid avaldamist, kuid ometi ei näita ma neid. Mu sahtlid on täis kaustikuid, mis on kaanest kaaneni täidetud luuletustega, mida olen sinna kriblanud juhuslikel hetkedel juhuslikes kohtades juhuslikest asjadest. Iga inimene näeb mind erinevalt, mistõttu tundun kui näitleja, kes mängib sadu erinevaid rolle. Samas suudan ma panna inimesi käituma nii nagu ma tahan, et nad ühes või teises situatsioonis käituksid. Ma lavastan nende reaktsiooni antud situatsioonis ja olengi lavastaja.
Olen massimõrvar. Terrorist. Oh kui pilgud suudaksid tappa, oleksin hukanud paljusid ja ühekorraga. Olen tapnud putukaid, kuid ei tunne end halvasti. Olen hävitanud mullamuttide kodusid, mis on juba terrorism, sest see on kellegi vara rikkumine halvategemise eesmärgil, kuid ikka veel olen rahul. Lähen üle laipade kui vaja.
Olen laiskus ise, kuid ei suuda kusagil paigal püsida. Olen laisk ja ma tunnistan seda. On raske leida kedagi, kes oleks laisem kui mina, kuid ometi ei suuda ma pudeliski paigal püsida. Minu jaoks on eneseületus lebada rahulikult diivanil kauem kui pool tundi (kui sellegi vastu peaks). Pean ikka ringi sebima ja midagi tegema, sest paigalistumiseks olen liialt laisk. Kui sa küsid, kas tahaksin murul lebada ja koos sinuga sinisesse taevasse vaadata, siis ilmselt vastan, et ei viitsi.
Olen meister sajal alal, kui ometi olen andetu. Mind kiidetakse nii paljude asjade pärast. Olen teinud seda ja teist ja kolmandat ja kõike seda hästi, kuid ometi on nii palju, mida ma ei oska. Mulle meeldib teha graafilisi joonistusi, sest oskan seda väga hästi, kuid inimese joonistamisega tulen vaevalt toime. Jumaldan laulmist, kuid ise laulan mööda. Imetlen inimesi, kes midagi hästi teevad, sest tean, et nad on omandanud oskuse, milleni mina ehk ei küündi. Me ei saa olla andekad, mitte keegi ei saa, sest andekus ei ole see, kui sa laulad ja tantsid ja joonistad ja mängid pilli. Andekas oled alles siis kui oskad seda kõike samal ajahetkel teha.
Olen kannatlikkus ise, kellele ei meeldi oodata. Võin seista tundide kaupa järjekorras, mis kuhugi ei liigu. Võin oodata bussi või trammi või lennukit. Võin talud kõige igavamaid heietusi kõige tüütumatelt inimestelt. Olen siis rahulik ega kipu närvitsema, kuid ometi ei meeldi mulle oodata teiste inimeste järel. Ma ei kannata, et pean ootama eksamitulemusi või teadet külaliste saabumise kohta. Kui tean, et minu ootamine ei vii mind kuhugi, olen kannatamatu. Istun justkui tulistel sütel. Tunnen, et ootamisperioodi pikkus ei sõltu minust ja see teeb mind rahutuks. Kui ootan bussi, siis tean et lõpuks ta tuleb ja ma saan lahkuda. Ka järjekord lõpeb kunagi ja tuleb minu kord, kuid eksamitulemuste saabumist ei näe ma nii nagu esimest inimest sabas või bussi väljumisaega tablool. Mul on informatsiooni vaja, sest selle puudumine teeb mind kärsituks.
Olen keev pott ja purskav vulkaan. Mulle öeldakse liigagi tihti, et ma ei tohiks närvi minna. Tegelikult on vaid kaks inimest näinud mind tõsiselt ärritatud olekus ja nemad ei kasuta sellist väljendit enam kunagi. Olen rahulik inimene kuni selle hetkeni, mil karikas on triiki, temperatuur 100 kraadi ja magma tõuseb kraatrisse. Siis ma plahvatan ja ka mõne täiesti tühise asja pärast võin väga endast välja minna. Kõigi inimeste õnneks on piisavalt tegureid, mis mu karikat tühjendavad, nii et neid plahvatusi tuleb harva ette, kuid kui sa tunned, et minu närviminek ei ole enam pelgalt hääle tõstmine, siis tee parem kiirelt minekut, sest see, mis järgneb, on katastroof.
Olen tähtsusetu, kuid kõige olulisem neist kõigist. Olen üks kuuest miljardist inimesest ja täiesti tähtsusetu kõigi teiste jaoks seal kusagil kaugel, kuid ometi olen neist üle, sest olen oluline. Ilma minuta ei oleks neid, sest ei oleks mind, kes ütleks neile, et nad on nemad. Sa võid ju öelda, et oled sina ja sina ütleksid seda neile, kuid minu jaoks ei oleks olemas ei sind ega neid. Sa oled olemas, sest mina olen olemas, sest kui mind ei oleks, siis minu jaoks ei oleks sind, ei oleks mind, ei oleks kedagi teist.
Olen imeline, olen tavaline. On hetki, mil olen nagu maailmaime. Midagi nii uut ja huvitavat, imelist ja ilusat, mida iial varem pole olnud. See on miski, mida tunned sügaval enda sees, kui ütlen või teen midagi väga õiget või head või ilusat, sinu jaoks olulist. Kui aga pilgu tõstad, siis näed, et olen ikka tavaline mina, seesama täiesti tavaline, ilmetu inimene, kes ma juba 18 aastat olnud olen.
Olen ainulaadne, kuid olen tükike mu isa ja ema ja vanaisa ja vanaema. Olen täiesti ainulaadne, sest teist mind ei ole olemas. Mind ei ole kloonitud ja mind ei saa kopeerpaberi abil topeldada. See, kuidas ma mõtlen ja mida ma teen, on omane ainult mulle, kuigi on hetki, mil mõningad olendid juhtuvad tegema ja mõtlema samamoodi, kuid ei tohi unustada, et protsess, kuidas nad oma elus nende tegude ja mõteteni on jõudnud, on alati erinev. Ometi ei ole ma tulnud iseenesest nagu Adam tuli Jumalast. Mul on vanemad, kellel on vanemad ja neil omakorda vanemad. Igaüks neist on andnud mulle midagi, mis teeb minust minu. Ilma nendeta ei oleks mul ema kangekaelsust, isa heasüdamlikkust, vanaisa särvaid silmi ja palju muud. Igaüks neist elab minus edasi.
Olen esimene ja viimane. Sinu jaoks võin olla esimene inimene, kelle juurde murega pöördud, kellele räägid põnevaid uudiseid või jagad vahvaid kogemusi, kuid on neid, kes peavad mind viimaseks inimolendiks universumis, kellega üldse suhelda. See ei muserda mind. Ma ei ole küll oma vanemate esimene laps ega ka mitte pesamuna, kuid olen alati esimene ja viimane kellegi jaoks. Olen esimene oma klassist, kes hommikul kooli jõuab. Olen viimane, kes õhtuti koju saab. Olen esimene, kes kontrolltöö ära annab, kuigi viimane, kes selle kätte saab. Ei ole oluline, millisel positsioonil ma parasjagu asetsen, alati on võrdne võimalus lõpetada kas esimese või viimasena.
Olen üleval ja all, olen igal pool ja mitte kuskil. Kui sa lamad murul ja vaatad pilvi, siis sinu suhtes asetsen üleval. Olen üleval alati, kui asetsed horisontaalselt. All olen siis kui mina asetsen horisontaalselt. Muidugi on ka teisi variante asetseda üleval ja all, kuigi siis on see rohkem nagu peal ja all. ;) Igal pool olen siis kui sa mu peale mõtled. Oma mõtetes ja sinu mõtetes ja ükskõik kelle mõtetes võin olla igal pool, kus tahes. Samas aga ei tea sa peaaegu kunagi kindlalt, kus ma täpselt asun. Võiksin olla igal pool ja mitte kusagil.
Olen alati kadunud, kuid ometi sa tead, kus ma olen. Kui sa mind ei näe, siis olen ma sinu jaoks kadunud, sest sa ei tea mu asukohta. Sellest hoolimata tead sa ikka, kus ma olen, sest kui sa mind kasvõi veidikenegi tunned, siis oskad enam-vähem adekvaatselt hinnata tõenäosust, et viibin hetkel ühes või teises paigas. Ja kui sa juba arutled endamisi selle üle, kus ma küll olla võiksin, siis tead raudselt ühte kohta, kus ma parasjagu kindlasti olen - sinu mõtetes olen ma seal, kus oled sina.
Olen suurim võitja just siis kui olen kõik kaotanud. Ma kipun mängima nii, et ei mängi võidu peale. Võin ju kaotuse pärast tusatseda, sest ma ei ole väga hea kaotaja, kuid see läheb varsti üle. Taipan siis, et ei mängi mitte võitmise, vaid osavõtmise pärast. Võidan enim just siis, kui olen totaalselt kaotanud, sest siis olen kindlasti võitnud kogemuse, mis võitmise puhul võidurõõmu sisse lihtsalt ära kaoks. Ma ei märkaks seda ega oskaks sellest õppida.
Olen optissist ehk optimistlik pessimist. Ma lihtsalt ei saa vaadata klaasi, mis on täpselt pooleni täidetud mahlaga (näiteks) ja öelda, et see on pooltühi. See on pooltäis. Olen optimist. Aga ikkagi mõtlen asjadest halvimat. Näiteks, et kui ma lonksu seda mahla võtan, siis on klaas rohkem tühi kui täis - pooltühi. Olen pessimist. Olen optimistlik pessimist.
Olen kriitik. Mulle meeldib küsida, et miks ja kuidas ja milleks. Mulle meeldib otsida vigu, sest vaid vigu leides saame neid parandada ning viia endid lähemale täiuslikkusele. Kui me ei mõtle kriitiliselt, siis ei ole mõtet üldse mõelda, sest milleks mõelda, kui see mõte ei muuda midagi.
Olen nutt. Olen pisar. Nutt on lapselik emotsioon, kurbuse ja valu väljendus sellest hetkest, mil sõnad enam ei aita. Hindan inimesi, kes julgevad nutta, sest vaid tugevad suudavad teistele oma nõrkust näidata. Ka mina nutan, kuid olen ju ise nutt. Annan iga pisaraga ära osakese endast. Osakese sellest kurbusest ja valust, mis on minu sees, et teha ruumi rõõmule, mis siis ehk selle tühja osa täidab. Ma ei ole seest tühi ja kuna pisarad on osake minust, on nutt osa minust ja mina olen see, millest ma koosnen. Olen nutt.
Olen naer. Naer on inimese üks kaunemaid omadusi, rõõmuväljendus. Naer nakatab teisi ja kutsub kaasa naerma. Ka mina olen selline, et kui ma tahan, siis võiksin su kaasa haarata igasse seiklusesse. Minuga koos ei saa ju ükskõikseks jääda.
Olen südamevalu ja piinav ükskõiksus. Vahel olen nagu väike astel su südames, mis muudkui torgib ja torgib, kuid ei jäta järele. Olen kui südamevalu, mis sööb hinge seest. Siis jälle ei kutsu ma esile mingitki emotsiooni ja sa vihkad seda tunnet, et sa midagi ei tunne. Olen ükskõiksus, mis lämmatab kõik muu, sest muust lihtsalt ei hoolita enam.
Olen armukadedus ja lauskviha. Kadedus on roheline elukas, mis meis kõigis elab. Kõigist kadedustest aga hullem on armukadedus. See roheline uss, mis võib panna su kahtlema inimestes, keda sa pimesi usaldaks. Usu, ka mina suudan seda, sa ainult looda, et ma ei pea seda tõestama. Ma ei teeks seda paha pärast, aga ma ei tahaks ka et sulle tehtaks haiget ajal, mil sa oled pime. Nii võin ma sinu arvates väga julm olla ja lõhkuda su ilusa õhulossi, kuid seda vaid sinu enda heaks. Lauskviha tuleb äkki ja suure jõuga, takistamatult. Kui mina plahvataksin kellelgi näkku kogu oma viha, ei suudaks miski mind enam takistada. Lauskviha võtaks mu üle täieliku kontrolli. See viha elab mu sees, kuid veel suudan ma end kontrollida ja seda viha endas maha suruda. See on see teismeea väljendus, mis aegamööda hääbub ja kui see ühel heal päeval kadunud on, siis olen ma lõpuks täiskasvanu.
Olen süütu hoor. Vahel ütleb mulle keegi, et ta ei suuda mind vaadata nii, et ma teda hulluks ei ajaks. Ma tean seda, et olen naisterahvas ja ka minul on omad võlud, mis sest et need ei ole 90-60-90, nagu mõni sooviks. Olen endaga rahul ja seetõttu oskan kasutada seda, mis mul on ning ka seda, mida mul ei ole. Olen hoor, sest mängin temaga. Ajan ta hulluks, kuid ometi ei saa ma olla hoor, sest see üks samm jääb ikka puudu. Asi ei ole nõrkuses või selles, et ta ei tahaks. Mul on tahtejõudu, et panna vastu millelegi nii ürgsele ning oodata ilusamat.
Olen valitseja, olen ori. Tahan mõelda, et ajan asju omamoodi ning ma ajangi. Olen iseenda üle ise otsustav inimene. Olen iseenda valitseja. Keegi ei saa teha otsuseid minu eest, kuid ometi on mingi sund, mis paneb mind otsustama kuidagi teisiti. Mitte just enda kahjuks, aga mitte ka nii nagu ütleb mõistus. Olen oma südame ori. Ja oma südame olen ma ära kinkinud.
Olen pime, kes näeb kõike, kuid ei taju mitte midagi. Kõnnin ringi justkui ei näeks ma midagi enda ümber ega tea, mis toimub. Olen otsekui pime, kes elab tühjas tumedas ruumis. Aga ma näen. Näen värve ja mustreid ja inimesi enda ümber, kuid ometi mõtlen vaid endast nagu oleksin valge punkt ja ümber minu on must maa, tühjust täis. Ma ei taju seda, mis toimub mu ümber, kuigi ma ise seda ümbrust elavalt muudan.
Olen kurt, kes kuuleb. Ma küll kuulen, aga ei kuula. Ma ei pane tähele, sest mõtlen seda, mida kuuleb süda. Olen kurt, kuid kuulen sind kõnelemas ja isegi mäletan, mida rääkisid ja mida vastasin. Ma kuulen, aga kui vaja sulge kõik selle endasse ja olen justkui suletud kõrvadega kõndiv nukk, üksi omas mullis, kuhu keegi teine ei tohi astuda.
Olen halvatud. Vahel tunnen, et see ühiskond minu ümber ei lase mul liikuda. Idioodid, kellega lävin, ei lase mul hingata. Lollused, mida tehakse, murravad mu konte. Ja nii olen ühel hetkel kipsis, täiesti liikumatu, võimetu liigutama, sest kogu see lollus mu ümber on halvanud mu tahtmise mõelda.
Olen vang omas kehas. Ma olen midagi rohkemat kui ainult keha. Minus on see miski, mis tegelikult elab, kuigi väidetakse, et minu süda on see, mis mu tööle paneb. Süda on keha mootor, kuid mu hing, mu egod on selles kehas vangis. Tunnen, et tahaksin sellest kehast ära, kuid mitte teise kehasse. Tahaksin välja, vabaks, sest tunnen end aheldatuna sellesse vanglasse, mis ei lase mu hingel elada elu, mida keha puudumine võimaldaks.
Olen eksinud hing. Olen mitu korda kaotanud tee, mida mööda ma enda arvates sammusin. Juba ammu ei tea ma, kus ma asun. Ma ei hooligi, sest tegelikult olen õnnelik ja õigel teel. Olen saanud suuremaks ja avastanud, et üks otsus ei pruugi olla see õige, et paremale minemise asemel võiks minna ka vasakule ja et ka tagasiminek on ikkagi minek, teekond. Olen eksinud rajalt, mille enda jaoks kaardile märkisin, kuid ometi olen rahul, sest mu uus rada on parem. Alati ei ole kerge tee see kõige õigem tee ja eksinud olla on parem kui teada täpselt, kus sa asud, sest siis oskavad ka mured öelda, kus sa oled.
Olen palverännak taevasse. See on midagi nii püha, et seda oodatakse, selleks valmistutakse. Olen võtnud endale sihi leida tee, mis oleks minu palverännak. Ma otsin veel, kuid juba tean, et mina olengi see palverännak. Otsin iseennast läbi elu. Eneseleidmisest üllamat eesmärki ei ole olemas. Ja kui ma saan sulle kord öelda, et olen leidnud kõik, mida enese kohta tahtsin leida, siis olen ma jõudnud taevasse. See on minu Nirvaana.
Olen Pandora laegas ja Erose nool. Võin sulle tuua paksu pahandust kui avastad minu kohta midagi, mida ma ei tahtnud avaldada. Olen kuri, sest võtsid mult rõõmu sellest ise teada anda. Võin sulle anda emotsiooni, millist sa varem tundnud ei ole, nagu ühele inimesele olen kinkinud armastuse, mida tal varem olnud ei ole.
Olen kõik ja mitte keegi. On inimesi, kes mind ei tea, ei tunne, ei ole minust midagi kuulnudki. Nende jaoks olen ma mitte keegi. Aga ühel hetkel, mil sa minu peale mõtled, olen mina sinu jaoks kõik, sest ma täidan terve hetke su ajast, varastan terve viivu su mõtetest.
Olen maailma keskpunkt ja universumi ekvaator. Minu maailm on must leht, mille keskel on valge punkt nimega mina. Kogu maailm tiirleb minu ümber, sest see on minu maailm. Mina mõtlen nii ja mina ütlen nii ja nii saabki olema. Olen iseenda maailma jumal. Samas võin vaid hetkega minna ümber universumi. Mõtte jõud kannab mind kaugemale kui mistahes tiivad. Kui mina ise olen iseenda maailm, siis ilmselt on minu ümber inimesed, kes tekitavad universumi. Kuna aga kõik need inimesed on minuga ja minu poolt seotud, siis ma ümbritsen kõiki neid, olen oma universumi ekvaator.
Olen sinu sees ja ümber. Olen sügaval südames uuristanud endale sooja koha, millest kavatsen ka kinni hoida. Üritan olla sinu jaoks olemas igal vajalikul hetkel, kuid ma ei taha sind lämmatada. Oled vaba inimene, kuid tahan, et sa teaksid, et olen alati kusagi su ümber olemas kui mind vaja on.
Olen hoolimatu. Olen egoistlik rumal laps, kes ei hooli millestki peale iseenda. Isegi hea olen egoismist, sest arvan, et iga heategu saab tasutud, nii et ootan oma hoolivuse eest hoolivust vastu.
Olen muusika, mis kummitab su kõrvus. Mul on mingi veider oskus öelda lihtsaid sõnu nii, et need tunduksid keerulistena. Mitte nii, et sa neist aru ei saaks, vaid nii, et nad tunduksid väga targad ja õiged. Minu sõnad ja mõtted on sul veel mõnda aega meeles.
Olen laul ja tants ja mäng. Olen segane inimene, kes ühel hetkel on üks ja teisel hetkel teine. Mõned inimesed peavad seda kahepalgelisuseks, kuid ma ei valeta kunagi selle kohta, kes ma olen. Minu jaoks on see kohastumus erinevate inimeste ja nende isiksustega. Kui minuga koos on laulja, siis olen ma laul, kui tantsija, siis tants, aga kui olen koos mänguriga, siis tema köitmiseks pean olema mäng. Olen ikka seesama mina, kuid teise nurga alt.
Olen tõsine, kes alati naerab. Isegi kui mu mured kasvavad üle mu pea, naeratan ma neile, kel on mured, sest minu mured ei ole kunagi nii suured kui neil. Ma tean, et saan oma probleemidest jagu, kuid nemad ehk ei ole seda veel taibanud ja üks naeratus võib palju muuta. Olen tegelikult tõsine inimene, kes mõtleb tõsiseid mõtteid, kuid naeratus on selleks, et saaksime vahel ka rõõmsamatele asjadele mõelda. Pealegi ei maksa naeratus ei sulle ega mulle midagi.
Olen emotsionaalne ja tundetu. Vahel pean iseendaga võitlema, et endas möllavaid tundeid maha suruda. Olen kui tunnetemeri, mis iga päev näeb tormi kõrgete lainetena kaldale peksmas. Oskan väljendada oma rõõmu ja kurbust, pettumust ja viha. Olen õppinud neid näitama nii, et teised ei arvaks, et seda nende peal välja elan. Seetõttu võin näida tundetu, sest isegi kui teised nutavad, on minu silmad kuivad ja näol võib isegi naeratust kohata. Kuid see on selleks, et teistel oleks kergem. Kui ka mina oleksin murest murtud, kes neid siis lohutaks? Teistel jääb nägemata aga see, kuidas ma õhtul patja nutan. Ma ei tee seda seepärast, et kardaksin oma pisaraid näidata, vaid selleks, et teised ei peaks ka minu kurbust kandma.
Olen ükskõikne, olen hoolivus ise. Võin tunduda maailma asjade suhtes täiesti kõigutamatu. Mind lihtsalt ei koti need asjad, kuid kui pomm plahvatab kusagil mu tutvusringkonnas, siis sulab jää. Olen sõber, kes annab kõik, et aidata, kuid mind tuleb selleks paluda. Ma nutan õhtuti su pärast kui sul on valus ja teen kõik, mis võimalik, et sul oleks kergem, kuid kui sa ei ole minu poole oma murega pöördunud, siis ei saa sa ka iial teada, et ma sinust nii meeletult hoolin.
Olen teesklus ja valskus. Vahel tundub, et olen valelik ja silmakirjalik, kuid tegelikult mitte. Tunnen, et mu naeratust peetakse võltsiks, kuigi see on tulnud südamest. Olen teeskluse prototüüp, kuigi tegelikult olen täiesti aus.
Olen tõeline ime. Arvestades seda, kuidas ma siia ilma tulin ja milline ma väiksena oli, on üldse ime, et minust on kasvanud inimene, kes ma praegu olen. On ime, et ma veel elan. Ime, et kõigest ja kõigist hoolimata olen suutnud leida endale koha, mida pole mulle kunagi lubatud. Minu elu on ime.
Olen kunstiteos, olen Mona Lisa naeratus. Olen oma vanemate ja vanavanemate parimate omaduste kogum. Olen kunstiteos, mida on viimistlenud paljud käed. Olen naeratus, mis paneb inimesi ikka veel mõtlema, miks. Ja keegi ei tea.
Olen mina ise...
Tegelikult olen kuri inimene...olen egoist...olen iseenda jumal. Jah, ma ei ole kindlasti mitte lahke nende vastu, kellega ma ei pea vajalikuks kena olla. Mõtlen alatihti vaid endale ja mängin omakasu peale. Ma ei usu kõrgemasse jõudu kui mina ise. Võin küll olla kristlane, kuid ikkagi ei usu ma, et Jumal on see, kes mind juhib. See olen mina ja ainult mina.
Olen nagu rohulõhn pärast sooja vihmasabinat, midagi mis võib küll kaduda, kuid sa alati mäletad seda. See, kuidas lõhnab rohi pärast vihma, on miski, mis mulle alatiseks meelde jääb. See on selline soe tunne kusagil sügaval sisimas, mis lihtsalt ei kao. Iga kord kui sellele mõtlen, on see kuskil seal alles. Üks mulle väga kallis inimene on öelnud, et olen temaga alati kaasas. Et tema süda läheb sees soojaks kui ta mulle mõtleb. Olengi rohulõhn, mis jääb alles kui vihm on möödunud.
Olen süütu tall ja elu armuke. Ma võtan elult, mis võtta annab, kuid ometi kannatan nende löökide all, mis elu mulle annab. Ma pole ära teeninud neid halbu asju, mis minuga juhtuvad, kuid nad on paratamatud ja ma saan neist üle. Lähen eluga jälle edasi ning pigistan sellest kõik, mis võimalik.
Olen kurtisaan, olen truu. Võin ju lõbutseda ja vallatleda, aga tegelikult olen ustav neile, kes on mulle olulised. Võin olla nukk kui vaja, kuid mitte iialgi ei ole ma hüpiknukk.
Olen armastus, mis kasvanud üle vihkamiseks. Armastuse ja vihkamise vahel on imeõhuke piir. Mõlemad on tugevad tunded ja on väär mõelda, et üks on teise vastand. Armastuse vastand ei ole mitte vihkamine, vaid ükskõiksus. Mina aga olen selline inimene, kes võib oma rõõmuga lausa jalust maha niita. Kui mina oma rõõmus või kurbuses üle käin, siis ei saa jääda tundetuks, nagu ei ole tundetud ei armastus ega vihkamine. Olen emotsionaalne persoon ja mulle meeldib nii.
Olen see, kes kõlgub hulluse ja geniaalsuse piiril. Vahel käitun nagu laps, kes veel ei mõista oma mõtete ja tegude piire. Olen kohati teinud lausa hulljulgeid tempe, teades, et nendega saaks hakkama vaid hullumeelne. Samas võin oma intelligentsustaseme poolest võistelda targemate ja kogenenumategagi. Mine siis tea, kas olen geenius või hull.
Olen idioot, kuid ometi kõige targem inimene, keda tead. Ma võin esitada nii lolle küsimusi, et inimestel jääb suu lahti, sest nad lihtsalt ei oska midagi vastata. Ei aimatagi, et üks täiskasvanud inimene võib niisuguseid asju küsida, mis tunduvad iseenesestmõistetavad. Ehk nad ongi, kuid mina ei tea neid veel. See, et sina ise seda mõistad, ei tähenda, et ka mina ise mõistan. Samas räägin asju, millest minuvanustel inimestel aimugi ei ole. Võin osutuda targemaks kui su kõige targemad tuttavad, sest ma saan ise aru, et ma olen rumal ja teen vigu. Tean, et pean veel õppima. Ma tunnistan seda endale, mitte ei eita, nagu enamik inimesi.
Olen sina/sinu igas mõttes. Sa imestad vahel, et kuidas saame nii ühtmoodi mõelda. Ka mina mõtlen ja kui olen kaua mõelnud, siis mõtlen, et ka sina mõtled ja kuna me mõlemad mõtleme, siis mõtleme ühtmoodi. Me oleme sarnased. Siis oleme me üks oma mõttes. Võin olla ka täiesti sinu oma kui oskad küsida. Mu elus on hetki, mil olen valmis sõbra eest andma kõik, mis võimalik, kui ta vaid küsib. Vahel kui näen, et sul on paha, võin kinkida maailma, et sul oleks hea, kuid sa pead olema piisavalt valvas, et seda kinki vastu võtta.
Olen mina igas mõttes. Ei tasu kunagi loota, et suudad mind muuta kellekski, kes ma ei ole. Kui ma tajun, et ma ei meeldi endale, siis ma muutun, kuid mitte keegi teine ei suuda mind muuta kui ma ei taha. Olen alati olnud ja jään iseendaks, sest mulle meeldib nii. Isegi kui olen andnud sulle endast kõik, olen andnud iseendagi, olen ikkagi mina ise.
Olen noor, kes tunneb, et on vana. Olen alles 18, kuid tunnen, et olen juba kaua elanud ja palju näinud. Olen kogenud nii mõndagi, mis mu vanavanematele on tundmatu. Olen mõneti väga elukogenud, kuid ikka veel liialt noor, et seda tegelikult olla.
Olen täiskasvanu, kes elab nagu laps. Võin ju olla täisealine, kuid ikka veel kilkan, nähes vikerkaart, hüppan porilombis üles-alla ja jonnin kui oma tahtmist ei saa. Minu hinges elab laps, kes ei lase mul suureks kasvada. Mu keha areneb, kuid tema on jäänud maha ega mõtlegi järele jõuda. Pean tunnistama, et mulle meeldib nii. Ei ole vaja liialt ruttu suureks kasvada.
Olen äiksetorm ja lumesadu, tuuleiil ja paduvihm. Need on neli loodusnähtust, mis mulle väga meeldivad. Kahju, et neid korraga ei saa. Äiksetorm olen ma siis kui mul on paha tuju. Olen tige väike paharet, kes võib oma paha tuju valada välja selle peal, kes juhtub valel ajal vales kohas olema. Mu sõnad on nagu piksenooled, mis võivad kõik ilusa vaid hetkega tuhaks põletada. Olen vahel nii kuri. Lumesadu olen siis, kui olen õnnelik. Siis on ka minus langemas suured valged pehmed helbed, mille vahel särab hommikune päike. See on minu kujutlus ideaalsest rahust. Kõikjal sillerdab ja särab. Mina lehvin ringi ja olen rahul, sest olen õnnelik, ja päike särab vastu mu naeratusest. Tuuleiil olen siis kui mul on kiire ja vaja on tööd teha. Kui ma tõesti tunnen, et pean midagi tegema. Siis tuhisen ühest kohast teise ja mind on peaaegu võimatu tabada. Paduvihm olen siis kui olen kurb. Vihmase ilmaga kaob vahel kogu rõõm, eriti siis, kui väljas on kole ja porine ning vihmapiisad trummeldavad vastu aknaklaasi, muutes õue halliks lõpmatuseks. Ka minu kurbus on selline. Kaob tahe midagi teha ning kogu maailm näeb olevat närbunud. Ka mina närtsin sellistel hetkedel.
Olen päiksesära igas päevas. Võin vaid ühe hetkega, ühe naeratusega muuta su päeva paremaks, nagu seda teeb ootamatult ilmunud päike. Ma ei ole küll eriti veetlev ega midagi, aga mul on mingi veider omadus haarata inimesi oma emotsioonidega, tuua naeratuse näole oma naeratusega (või tuleb see sellest, et olen napakas?) ja pühkida pisaraid vaid sõnadega. Kui vaja, olen uskumatult hea inimene.
Olen kuu ja Põhjanael. Kaks keha, mis öises taevas enim silma hakkavad. Kui pimedus tuleb, võivad päeval silmale nähtamatud asjad sulle enim valgust anda. Nii võin ka mina kurval ajal olla see lohutaja, keda sa rõõmuhetkedel ei märkakski.
Olen virmalised. Vahel olen selline imeline nähtus, mis lihtsalt lehvib läbi su elu nagu virmalised üle põhjataeva. Sa ehk ei näe mind enam kunagi, kuid sa mäletad ikka, et olen seal kusagil olemas.
Olen see, kellega kõik on koos, kuid olen alati üksi. Võin olla keset meeletut rahvamassi, kuid tunnen end ikka üksi. See on ju tavaline. Samamoodi võin olla üksi keset sõpru, kellega ma elavalt juttu ajan. Mul on alati enda jaoks üks mull, kuhu keegi sisse ei saa. Kui ma kõige aktiivsemalt suhtlen, olen ikka oma mullis, sest tean, et pean jääma iseendaks ja suudan teha seda vaid siis, kui olen üksi. Minu ümber on tavaliselt ikka rahvast, kuid mitte kunagi ei ole seda rahvamassi minu peas, minu mullis, sest selline ruum on ainult minu päralt.
Olen kirjanik ja luuletaja, näitleja ja lavastaja. Kirjutan nii palju lugusid, mis kannataksid avaldamist, kuid ometi ei näita ma neid. Mu sahtlid on täis kaustikuid, mis on kaanest kaaneni täidetud luuletustega, mida olen sinna kriblanud juhuslikel hetkedel juhuslikes kohtades juhuslikest asjadest. Iga inimene näeb mind erinevalt, mistõttu tundun kui näitleja, kes mängib sadu erinevaid rolle. Samas suudan ma panna inimesi käituma nii nagu ma tahan, et nad ühes või teises situatsioonis käituksid. Ma lavastan nende reaktsiooni antud situatsioonis ja olengi lavastaja.
Olen massimõrvar. Terrorist. Oh kui pilgud suudaksid tappa, oleksin hukanud paljusid ja ühekorraga. Olen tapnud putukaid, kuid ei tunne end halvasti. Olen hävitanud mullamuttide kodusid, mis on juba terrorism, sest see on kellegi vara rikkumine halvategemise eesmärgil, kuid ikka veel olen rahul. Lähen üle laipade kui vaja.
Olen laiskus ise, kuid ei suuda kusagil paigal püsida. Olen laisk ja ma tunnistan seda. On raske leida kedagi, kes oleks laisem kui mina, kuid ometi ei suuda ma pudeliski paigal püsida. Minu jaoks on eneseületus lebada rahulikult diivanil kauem kui pool tundi (kui sellegi vastu peaks). Pean ikka ringi sebima ja midagi tegema, sest paigalistumiseks olen liialt laisk. Kui sa küsid, kas tahaksin murul lebada ja koos sinuga sinisesse taevasse vaadata, siis ilmselt vastan, et ei viitsi.
Olen meister sajal alal, kui ometi olen andetu. Mind kiidetakse nii paljude asjade pärast. Olen teinud seda ja teist ja kolmandat ja kõike seda hästi, kuid ometi on nii palju, mida ma ei oska. Mulle meeldib teha graafilisi joonistusi, sest oskan seda väga hästi, kuid inimese joonistamisega tulen vaevalt toime. Jumaldan laulmist, kuid ise laulan mööda. Imetlen inimesi, kes midagi hästi teevad, sest tean, et nad on omandanud oskuse, milleni mina ehk ei küündi. Me ei saa olla andekad, mitte keegi ei saa, sest andekus ei ole see, kui sa laulad ja tantsid ja joonistad ja mängid pilli. Andekas oled alles siis kui oskad seda kõike samal ajahetkel teha.
Olen kannatlikkus ise, kellele ei meeldi oodata. Võin seista tundide kaupa järjekorras, mis kuhugi ei liigu. Võin oodata bussi või trammi või lennukit. Võin talud kõige igavamaid heietusi kõige tüütumatelt inimestelt. Olen siis rahulik ega kipu närvitsema, kuid ometi ei meeldi mulle oodata teiste inimeste järel. Ma ei kannata, et pean ootama eksamitulemusi või teadet külaliste saabumise kohta. Kui tean, et minu ootamine ei vii mind kuhugi, olen kannatamatu. Istun justkui tulistel sütel. Tunnen, et ootamisperioodi pikkus ei sõltu minust ja see teeb mind rahutuks. Kui ootan bussi, siis tean et lõpuks ta tuleb ja ma saan lahkuda. Ka järjekord lõpeb kunagi ja tuleb minu kord, kuid eksamitulemuste saabumist ei näe ma nii nagu esimest inimest sabas või bussi väljumisaega tablool. Mul on informatsiooni vaja, sest selle puudumine teeb mind kärsituks.
Olen keev pott ja purskav vulkaan. Mulle öeldakse liigagi tihti, et ma ei tohiks närvi minna. Tegelikult on vaid kaks inimest näinud mind tõsiselt ärritatud olekus ja nemad ei kasuta sellist väljendit enam kunagi. Olen rahulik inimene kuni selle hetkeni, mil karikas on triiki, temperatuur 100 kraadi ja magma tõuseb kraatrisse. Siis ma plahvatan ja ka mõne täiesti tühise asja pärast võin väga endast välja minna. Kõigi inimeste õnneks on piisavalt tegureid, mis mu karikat tühjendavad, nii et neid plahvatusi tuleb harva ette, kuid kui sa tunned, et minu närviminek ei ole enam pelgalt hääle tõstmine, siis tee parem kiirelt minekut, sest see, mis järgneb, on katastroof.
Olen tähtsusetu, kuid kõige olulisem neist kõigist. Olen üks kuuest miljardist inimesest ja täiesti tähtsusetu kõigi teiste jaoks seal kusagil kaugel, kuid ometi olen neist üle, sest olen oluline. Ilma minuta ei oleks neid, sest ei oleks mind, kes ütleks neile, et nad on nemad. Sa võid ju öelda, et oled sina ja sina ütleksid seda neile, kuid minu jaoks ei oleks olemas ei sind ega neid. Sa oled olemas, sest mina olen olemas, sest kui mind ei oleks, siis minu jaoks ei oleks sind, ei oleks mind, ei oleks kedagi teist.
Olen imeline, olen tavaline. On hetki, mil olen nagu maailmaime. Midagi nii uut ja huvitavat, imelist ja ilusat, mida iial varem pole olnud. See on miski, mida tunned sügaval enda sees, kui ütlen või teen midagi väga õiget või head või ilusat, sinu jaoks olulist. Kui aga pilgu tõstad, siis näed, et olen ikka tavaline mina, seesama täiesti tavaline, ilmetu inimene, kes ma juba 18 aastat olnud olen.
Olen ainulaadne, kuid olen tükike mu isa ja ema ja vanaisa ja vanaema. Olen täiesti ainulaadne, sest teist mind ei ole olemas. Mind ei ole kloonitud ja mind ei saa kopeerpaberi abil topeldada. See, kuidas ma mõtlen ja mida ma teen, on omane ainult mulle, kuigi on hetki, mil mõningad olendid juhtuvad tegema ja mõtlema samamoodi, kuid ei tohi unustada, et protsess, kuidas nad oma elus nende tegude ja mõteteni on jõudnud, on alati erinev. Ometi ei ole ma tulnud iseenesest nagu Adam tuli Jumalast. Mul on vanemad, kellel on vanemad ja neil omakorda vanemad. Igaüks neist on andnud mulle midagi, mis teeb minust minu. Ilma nendeta ei oleks mul ema kangekaelsust, isa heasüdamlikkust, vanaisa särvaid silmi ja palju muud. Igaüks neist elab minus edasi.
Olen esimene ja viimane. Sinu jaoks võin olla esimene inimene, kelle juurde murega pöördud, kellele räägid põnevaid uudiseid või jagad vahvaid kogemusi, kuid on neid, kes peavad mind viimaseks inimolendiks universumis, kellega üldse suhelda. See ei muserda mind. Ma ei ole küll oma vanemate esimene laps ega ka mitte pesamuna, kuid olen alati esimene ja viimane kellegi jaoks. Olen esimene oma klassist, kes hommikul kooli jõuab. Olen viimane, kes õhtuti koju saab. Olen esimene, kes kontrolltöö ära annab, kuigi viimane, kes selle kätte saab. Ei ole oluline, millisel positsioonil ma parasjagu asetsen, alati on võrdne võimalus lõpetada kas esimese või viimasena.
Olen üleval ja all, olen igal pool ja mitte kuskil. Kui sa lamad murul ja vaatad pilvi, siis sinu suhtes asetsen üleval. Olen üleval alati, kui asetsed horisontaalselt. All olen siis kui mina asetsen horisontaalselt. Muidugi on ka teisi variante asetseda üleval ja all, kuigi siis on see rohkem nagu peal ja all. ;) Igal pool olen siis kui sa mu peale mõtled. Oma mõtetes ja sinu mõtetes ja ükskõik kelle mõtetes võin olla igal pool, kus tahes. Samas aga ei tea sa peaaegu kunagi kindlalt, kus ma täpselt asun. Võiksin olla igal pool ja mitte kusagil.
Olen alati kadunud, kuid ometi sa tead, kus ma olen. Kui sa mind ei näe, siis olen ma sinu jaoks kadunud, sest sa ei tea mu asukohta. Sellest hoolimata tead sa ikka, kus ma olen, sest kui sa mind kasvõi veidikenegi tunned, siis oskad enam-vähem adekvaatselt hinnata tõenäosust, et viibin hetkel ühes või teises paigas. Ja kui sa juba arutled endamisi selle üle, kus ma küll olla võiksin, siis tead raudselt ühte kohta, kus ma parasjagu kindlasti olen - sinu mõtetes olen ma seal, kus oled sina.
Olen suurim võitja just siis kui olen kõik kaotanud. Ma kipun mängima nii, et ei mängi võidu peale. Võin ju kaotuse pärast tusatseda, sest ma ei ole väga hea kaotaja, kuid see läheb varsti üle. Taipan siis, et ei mängi mitte võitmise, vaid osavõtmise pärast. Võidan enim just siis, kui olen totaalselt kaotanud, sest siis olen kindlasti võitnud kogemuse, mis võitmise puhul võidurõõmu sisse lihtsalt ära kaoks. Ma ei märkaks seda ega oskaks sellest õppida.
Olen optissist ehk optimistlik pessimist. Ma lihtsalt ei saa vaadata klaasi, mis on täpselt pooleni täidetud mahlaga (näiteks) ja öelda, et see on pooltühi. See on pooltäis. Olen optimist. Aga ikkagi mõtlen asjadest halvimat. Näiteks, et kui ma lonksu seda mahla võtan, siis on klaas rohkem tühi kui täis - pooltühi. Olen pessimist. Olen optimistlik pessimist.
Olen kriitik. Mulle meeldib küsida, et miks ja kuidas ja milleks. Mulle meeldib otsida vigu, sest vaid vigu leides saame neid parandada ning viia endid lähemale täiuslikkusele. Kui me ei mõtle kriitiliselt, siis ei ole mõtet üldse mõelda, sest milleks mõelda, kui see mõte ei muuda midagi.
Olen nutt. Olen pisar. Nutt on lapselik emotsioon, kurbuse ja valu väljendus sellest hetkest, mil sõnad enam ei aita. Hindan inimesi, kes julgevad nutta, sest vaid tugevad suudavad teistele oma nõrkust näidata. Ka mina nutan, kuid olen ju ise nutt. Annan iga pisaraga ära osakese endast. Osakese sellest kurbusest ja valust, mis on minu sees, et teha ruumi rõõmule, mis siis ehk selle tühja osa täidab. Ma ei ole seest tühi ja kuna pisarad on osake minust, on nutt osa minust ja mina olen see, millest ma koosnen. Olen nutt.
Olen naer. Naer on inimese üks kaunemaid omadusi, rõõmuväljendus. Naer nakatab teisi ja kutsub kaasa naerma. Ka mina olen selline, et kui ma tahan, siis võiksin su kaasa haarata igasse seiklusesse. Minuga koos ei saa ju ükskõikseks jääda.
Olen südamevalu ja piinav ükskõiksus. Vahel olen nagu väike astel su südames, mis muudkui torgib ja torgib, kuid ei jäta järele. Olen kui südamevalu, mis sööb hinge seest. Siis jälle ei kutsu ma esile mingitki emotsiooni ja sa vihkad seda tunnet, et sa midagi ei tunne. Olen ükskõiksus, mis lämmatab kõik muu, sest muust lihtsalt ei hoolita enam.
Olen armukadedus ja lauskviha. Kadedus on roheline elukas, mis meis kõigis elab. Kõigist kadedustest aga hullem on armukadedus. See roheline uss, mis võib panna su kahtlema inimestes, keda sa pimesi usaldaks. Usu, ka mina suudan seda, sa ainult looda, et ma ei pea seda tõestama. Ma ei teeks seda paha pärast, aga ma ei tahaks ka et sulle tehtaks haiget ajal, mil sa oled pime. Nii võin ma sinu arvates väga julm olla ja lõhkuda su ilusa õhulossi, kuid seda vaid sinu enda heaks. Lauskviha tuleb äkki ja suure jõuga, takistamatult. Kui mina plahvataksin kellelgi näkku kogu oma viha, ei suudaks miski mind enam takistada. Lauskviha võtaks mu üle täieliku kontrolli. See viha elab mu sees, kuid veel suudan ma end kontrollida ja seda viha endas maha suruda. See on see teismeea väljendus, mis aegamööda hääbub ja kui see ühel heal päeval kadunud on, siis olen ma lõpuks täiskasvanu.
Olen süütu hoor. Vahel ütleb mulle keegi, et ta ei suuda mind vaadata nii, et ma teda hulluks ei ajaks. Ma tean seda, et olen naisterahvas ja ka minul on omad võlud, mis sest et need ei ole 90-60-90, nagu mõni sooviks. Olen endaga rahul ja seetõttu oskan kasutada seda, mis mul on ning ka seda, mida mul ei ole. Olen hoor, sest mängin temaga. Ajan ta hulluks, kuid ometi ei saa ma olla hoor, sest see üks samm jääb ikka puudu. Asi ei ole nõrkuses või selles, et ta ei tahaks. Mul on tahtejõudu, et panna vastu millelegi nii ürgsele ning oodata ilusamat.
Olen valitseja, olen ori. Tahan mõelda, et ajan asju omamoodi ning ma ajangi. Olen iseenda üle ise otsustav inimene. Olen iseenda valitseja. Keegi ei saa teha otsuseid minu eest, kuid ometi on mingi sund, mis paneb mind otsustama kuidagi teisiti. Mitte just enda kahjuks, aga mitte ka nii nagu ütleb mõistus. Olen oma südame ori. Ja oma südame olen ma ära kinkinud.
Olen pime, kes näeb kõike, kuid ei taju mitte midagi. Kõnnin ringi justkui ei näeks ma midagi enda ümber ega tea, mis toimub. Olen otsekui pime, kes elab tühjas tumedas ruumis. Aga ma näen. Näen värve ja mustreid ja inimesi enda ümber, kuid ometi mõtlen vaid endast nagu oleksin valge punkt ja ümber minu on must maa, tühjust täis. Ma ei taju seda, mis toimub mu ümber, kuigi ma ise seda ümbrust elavalt muudan.
Olen kurt, kes kuuleb. Ma küll kuulen, aga ei kuula. Ma ei pane tähele, sest mõtlen seda, mida kuuleb süda. Olen kurt, kuid kuulen sind kõnelemas ja isegi mäletan, mida rääkisid ja mida vastasin. Ma kuulen, aga kui vaja sulge kõik selle endasse ja olen justkui suletud kõrvadega kõndiv nukk, üksi omas mullis, kuhu keegi teine ei tohi astuda.
Olen halvatud. Vahel tunnen, et see ühiskond minu ümber ei lase mul liikuda. Idioodid, kellega lävin, ei lase mul hingata. Lollused, mida tehakse, murravad mu konte. Ja nii olen ühel hetkel kipsis, täiesti liikumatu, võimetu liigutama, sest kogu see lollus mu ümber on halvanud mu tahtmise mõelda.
Olen vang omas kehas. Ma olen midagi rohkemat kui ainult keha. Minus on see miski, mis tegelikult elab, kuigi väidetakse, et minu süda on see, mis mu tööle paneb. Süda on keha mootor, kuid mu hing, mu egod on selles kehas vangis. Tunnen, et tahaksin sellest kehast ära, kuid mitte teise kehasse. Tahaksin välja, vabaks, sest tunnen end aheldatuna sellesse vanglasse, mis ei lase mu hingel elada elu, mida keha puudumine võimaldaks.
Olen eksinud hing. Olen mitu korda kaotanud tee, mida mööda ma enda arvates sammusin. Juba ammu ei tea ma, kus ma asun. Ma ei hooligi, sest tegelikult olen õnnelik ja õigel teel. Olen saanud suuremaks ja avastanud, et üks otsus ei pruugi olla see õige, et paremale minemise asemel võiks minna ka vasakule ja et ka tagasiminek on ikkagi minek, teekond. Olen eksinud rajalt, mille enda jaoks kaardile märkisin, kuid ometi olen rahul, sest mu uus rada on parem. Alati ei ole kerge tee see kõige õigem tee ja eksinud olla on parem kui teada täpselt, kus sa asud, sest siis oskavad ka mured öelda, kus sa oled.
Olen palverännak taevasse. See on midagi nii püha, et seda oodatakse, selleks valmistutakse. Olen võtnud endale sihi leida tee, mis oleks minu palverännak. Ma otsin veel, kuid juba tean, et mina olengi see palverännak. Otsin iseennast läbi elu. Eneseleidmisest üllamat eesmärki ei ole olemas. Ja kui ma saan sulle kord öelda, et olen leidnud kõik, mida enese kohta tahtsin leida, siis olen ma jõudnud taevasse. See on minu Nirvaana.
Olen Pandora laegas ja Erose nool. Võin sulle tuua paksu pahandust kui avastad minu kohta midagi, mida ma ei tahtnud avaldada. Olen kuri, sest võtsid mult rõõmu sellest ise teada anda. Võin sulle anda emotsiooni, millist sa varem tundnud ei ole, nagu ühele inimesele olen kinkinud armastuse, mida tal varem olnud ei ole.
Olen kõik ja mitte keegi. On inimesi, kes mind ei tea, ei tunne, ei ole minust midagi kuulnudki. Nende jaoks olen ma mitte keegi. Aga ühel hetkel, mil sa minu peale mõtled, olen mina sinu jaoks kõik, sest ma täidan terve hetke su ajast, varastan terve viivu su mõtetest.
Olen maailma keskpunkt ja universumi ekvaator. Minu maailm on must leht, mille keskel on valge punkt nimega mina. Kogu maailm tiirleb minu ümber, sest see on minu maailm. Mina mõtlen nii ja mina ütlen nii ja nii saabki olema. Olen iseenda maailma jumal. Samas võin vaid hetkega minna ümber universumi. Mõtte jõud kannab mind kaugemale kui mistahes tiivad. Kui mina ise olen iseenda maailm, siis ilmselt on minu ümber inimesed, kes tekitavad universumi. Kuna aga kõik need inimesed on minuga ja minu poolt seotud, siis ma ümbritsen kõiki neid, olen oma universumi ekvaator.
Olen sinu sees ja ümber. Olen sügaval südames uuristanud endale sooja koha, millest kavatsen ka kinni hoida. Üritan olla sinu jaoks olemas igal vajalikul hetkel, kuid ma ei taha sind lämmatada. Oled vaba inimene, kuid tahan, et sa teaksid, et olen alati kusagi su ümber olemas kui mind vaja on.
Olen hoolimatu. Olen egoistlik rumal laps, kes ei hooli millestki peale iseenda. Isegi hea olen egoismist, sest arvan, et iga heategu saab tasutud, nii et ootan oma hoolivuse eest hoolivust vastu.
Olen muusika, mis kummitab su kõrvus. Mul on mingi veider oskus öelda lihtsaid sõnu nii, et need tunduksid keerulistena. Mitte nii, et sa neist aru ei saaks, vaid nii, et nad tunduksid väga targad ja õiged. Minu sõnad ja mõtted on sul veel mõnda aega meeles.
Olen laul ja tants ja mäng. Olen segane inimene, kes ühel hetkel on üks ja teisel hetkel teine. Mõned inimesed peavad seda kahepalgelisuseks, kuid ma ei valeta kunagi selle kohta, kes ma olen. Minu jaoks on see kohastumus erinevate inimeste ja nende isiksustega. Kui minuga koos on laulja, siis olen ma laul, kui tantsija, siis tants, aga kui olen koos mänguriga, siis tema köitmiseks pean olema mäng. Olen ikka seesama mina, kuid teise nurga alt.
Olen tõsine, kes alati naerab. Isegi kui mu mured kasvavad üle mu pea, naeratan ma neile, kel on mured, sest minu mured ei ole kunagi nii suured kui neil. Ma tean, et saan oma probleemidest jagu, kuid nemad ehk ei ole seda veel taibanud ja üks naeratus võib palju muuta. Olen tegelikult tõsine inimene, kes mõtleb tõsiseid mõtteid, kuid naeratus on selleks, et saaksime vahel ka rõõmsamatele asjadele mõelda. Pealegi ei maksa naeratus ei sulle ega mulle midagi.
Olen emotsionaalne ja tundetu. Vahel pean iseendaga võitlema, et endas möllavaid tundeid maha suruda. Olen kui tunnetemeri, mis iga päev näeb tormi kõrgete lainetena kaldale peksmas. Oskan väljendada oma rõõmu ja kurbust, pettumust ja viha. Olen õppinud neid näitama nii, et teised ei arvaks, et seda nende peal välja elan. Seetõttu võin näida tundetu, sest isegi kui teised nutavad, on minu silmad kuivad ja näol võib isegi naeratust kohata. Kuid see on selleks, et teistel oleks kergem. Kui ka mina oleksin murest murtud, kes neid siis lohutaks? Teistel jääb nägemata aga see, kuidas ma õhtul patja nutan. Ma ei tee seda seepärast, et kardaksin oma pisaraid näidata, vaid selleks, et teised ei peaks ka minu kurbust kandma.
Olen ükskõikne, olen hoolivus ise. Võin tunduda maailma asjade suhtes täiesti kõigutamatu. Mind lihtsalt ei koti need asjad, kuid kui pomm plahvatab kusagil mu tutvusringkonnas, siis sulab jää. Olen sõber, kes annab kõik, et aidata, kuid mind tuleb selleks paluda. Ma nutan õhtuti su pärast kui sul on valus ja teen kõik, mis võimalik, et sul oleks kergem, kuid kui sa ei ole minu poole oma murega pöördunud, siis ei saa sa ka iial teada, et ma sinust nii meeletult hoolin.
Olen teesklus ja valskus. Vahel tundub, et olen valelik ja silmakirjalik, kuid tegelikult mitte. Tunnen, et mu naeratust peetakse võltsiks, kuigi see on tulnud südamest. Olen teeskluse prototüüp, kuigi tegelikult olen täiesti aus.
Olen tõeline ime. Arvestades seda, kuidas ma siia ilma tulin ja milline ma väiksena oli, on üldse ime, et minust on kasvanud inimene, kes ma praegu olen. On ime, et ma veel elan. Ime, et kõigest ja kõigist hoolimata olen suutnud leida endale koha, mida pole mulle kunagi lubatud. Minu elu on ime.
Olen kunstiteos, olen Mona Lisa naeratus. Olen oma vanemate ja vanavanemate parimate omaduste kogum. Olen kunstiteos, mida on viimistlenud paljud käed. Olen naeratus, mis paneb inimesi ikka veel mõtlema, miks. Ja keegi ei tea.
Olen mina ise...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar