Proovikirjand = tasuta tsirkus

On reede, 23.veebruar aastal 2007. Eesti Vabariigi 89. aastapäevani on vähem kui kakskümmend neli tundi. Ärkan kell kuus ja isegi söön hommikust vahelduse mõttes. Võtan asjaliku inimesena kätte bioloogia vihiku ning teen näo, et kordan tõsiselt rakendusbioloogia kontrolltööks. Väljas on kraadiklaasi järgi külma 30 kraadi, seega siis tegelikult umbes 28, aga see ei olegi oluline. 6.53 astun koduuksest välja ja marsin vapralt bussipeatusesse. Buss tuleb kergelt kakskümmend minutit hiljem kui peaks, aga pole hullu, ega umbrohi ei hävine. Imelikul kombel jõuan kooli ikka tavalisel ajal - nii natuke pärast veerand kaheksat. Jope viin garderoobi ja hängin raamatukogus. Loen mingit Stiinat. Üsna põnev kui oled 12-aastane või nii. Kell heliseb tundi. Võtan laisalt oma tillukese kollase koti ning marsin kolmandale korrusele. Korraks tekib segadus - mulle lihtsalt ei meenu, miks ma täna nii vara kooli tulin ja nüüd kolmandale korrusele suundun. Ah jaa - bioloogia kontrolltöö. Selge. Mind juhatatakse mingisse veidrasse klassi. See on tühi. Istun esimesse pinki ja vaatan küsimusi. Nagu hiina keel. Sokin midagi kokku ja astun kakskümmend minutit hiljem klassist välja. Küll ma olen alles tark. Hängin veel koolimajas ringi. Võtan Männi käest materjalid, jagan lehed kolmekaupa. Kell heliseb. On 8.35 ning algab aktus. Istun aktusel ja kuulan seda jama, endal pea täiesti tühi. Teen Kadi ja Anuga nalja Viljandi Aasta Noore üle. Ta on lihtsalt imelik. Aktus saab läbi. Lähen koos Marko ja Egle ja Heleni ja Mikuga direktori kabinetti. Ta räägib homsest paraadist. Ma lähen paraadile. Mul on tore tutiga müts, peaaegu nagu kodutütardel, aga tutt on valge. See on meie kooli müts. Jagan klassikaaslastele Männi tunni materjalid ära. Lähen kohvikusse juua ostma, möödudes fuajees sajast abituriendist, kes ootavad proovikirjandit. Tulen kaks minutit hiljem nende juurde tagasi, aga nad on kadunud. Müstika. Kuidas saab 120 inimest ära kaotada. Kolan ühe paralleelklassivennaga mööda korruseid ringi ning koperdame kogemata mu eesti keele õpetaja peale. Tuleb välja, et proovikirjand ei toimu mitte võimlas (seal on nimelt temperatuur umbes 7 kraadi), vaid esimese korruse algklasside koridorides. Lahe. Segadus on üleüldine. Kõik tassivad mingeid laudu klassidest koridori. Passin niisama. Koridorid on laudu täis, aga kohti tundub vähe olevat. Tuleb kuri onu Enn Kullamaa. Kell on 10.02. Proovikirjand pidi hakkama kell 10.00. Esimene koridor saab täis ja tähestikus jõutakse alles m-täheni. Saan ka koridori siseneda. Kell on 10.08. Istun üsna koridori lõppu, tualettide lähedusse. Minu istekoht on tagant kolmas, akna poolt teine, kohe hiiglasuure taime taga. Vahva. Koridor järjest täitub. Kohad on täis, aga ollakse alles r-tähe juures. Ülejäänud võivad koju minna, täna pole nende päev. Nali! Klassidest tassitakse laudu juurde ja just meie koridori. Ruumi liikumiseks pole. Vähe sellest. Enamuse laudade taha tõstetakse teinegi tool. Mul on nüüd pinginaaber. Tore ju. Aeg kulub. Segadus aina kasvab. Olukord on juba hüsteeriliselt kaootiline. Istun Maigi ja Madise vahel. Tore. Jagatakse kätte mustandipaber ja teemalehed. 10 teemat. Kõik on jamad. Mõtlen pikalt ja valin viimase teema. "Andekus - kas kink või koorem?" Loll teema minu meelest, aga lehel on hullemaidki. Hakkame kirjutama. Kell on 10.30. Lahe. Keeran teemadelehe teispidi ja teen sinna mingit kava, millest Juta mingis tunnis rääkis. No ma pingutan natuke. Murran leheääred ilusasti ära ja maalin lehele pealkirja. Mõtteauk. Aju on täis vaakumit. Mitte midagi ei suuda kirjutada. Pastakas on must. Tint on ka must. Kirjutan natuke. Lõigu või nii. Mõtlen pikalt. Kirjutan veel teisegi lõigu. Mõtlen ja jagan lõigu kaheks. Nüüd on mul kolm lõiku. Areng. Ja areng peatub. Mitte midagi ei oska enam kirjutada. Võtan oma šokolaadimedalil paberi ümber ära. Krõbistan, kuidas jaksan. Keegi ei tee märkamagi. Maigil täitub teine lehekülg mustandit. Olen meeleheitel. Söön šokolaadi, joon oma Cappyt. Joon veel ja veel. See taim mu ees on imelik. Peaksin kirjutama, aga ei oska. Mis see teema nüüd oligi - ah jaa, andekus. Ma ju ei tunne ühtegi andekat inimest. Äkki olen mina andekas inimene. Ok, no oletame, et olen. Kas mulle meeldib olla andekas? Ei. No milles probleem? Andekus ei ole kink, vaid koorem. Selge. Point on käes. Ja mis edasi? Kes kurat seda teab... Homme lähen paraadile ja Mehis on Tallinnas paraadil ja emme võtab selle linti ja siis me saame Mehisega pärast koos mõistatada, milline roheline mehike tema on. Ta saab Imavere ristis maha ja tuleb siis häälega Viljandisse ja minu juurde. Läheks pühapäeval kelgutama? Saksa keelt peaks ka tegema. Mehis aitab. Ta on nii tore. Vaatan kella. 10.55. Näe, mingi suur taim. Mis see küll olla võiks? Mida ma siin üldse teen? Maigi võtab mustandi jaoks ette neljanda lehekülje. Ah jaa, proovikirjand. Niisiis - kolm lõiku. Mis vahet on andekatel ja andetutel õpilastel? Andekatel on raskem. Kas andekusel sünonüümi ka on? Kas eesti keeles on selline sõna nagu talendikas? Veider sõna. Võtan elus esimest korda lahti ÕS'i ja vaatan järele. Täiesti olemas on sõna "talendikas". Eesti keel on kummaline. Niisiis, et talendikatel õpilastel on raskem, sest neil on igav ja passimine kurnab rohkem kui töö. Punkt. Neli lõiku. Peaks kuskil mingit tsitaati kasutama. Wilde'i oma on hea, see kogemuste kohta. Ok, aga kuidas ma oma jutu kogemustega seon? Juhe on koos. Näksin šokolaadi. Joon. Ja veel ja veel. Medal sai otsa. Krõbistan paberiga. Keegi ei kõssagi. Jama. Niisiis kogemused. Kirjutan pisut. Viis lõiku. Võiks nüüd selle tsitaadi ka kirja panna. Kiidaks Oscar Wilde'i. Mitte just parim valik, aga ok. Üks kord võib tal ka vedada. Kuus lõiku. Loen sõnu. Vähe veel. Ainult nelisada viiskümmend ja veidi peale. Sõber olla nõuab tõelist annet. Väga hea. Küll mina olen alles tubli. Maigil täitub mustandi kuues lehekülg. Kas ta kirjutab romaani või milles on probleem? Pikk tekst, joonised, skeemid. Oh õudust, ma ei suuda enam! Keskendu, Gerly, keskendu! Õige jah. Proovikirjand. See taim on kummaline. Homme lähen paraadile. Seal on alati lahe. Sel aastal võiks tegelt ka Ugalasse kringlit sööma minna. Tegelikult tahaks teed. Praegu tahaksin suurt tassitäit seda teed, mida ma siis jõin kui me Mehise ja tema emmega Suures Vennas istusime. Siis oli väljas kole ilm. Sadas. Ma käisin esimest korda leeris. Tegelikult oli äge. Kaks tüüpi tõusevad püsti ja lähevad välja. Asjad on veel siin. Sööma lähevad. Kusmaal mina siis omadega juba olen? Aa, sõprusest pidin kirjutama. Tore. Näiteks toon "Dorian Gray portree". Ajuvaba, aga paremat pole. Persse. Paneks midagi "Tõest ja õigusest". Gerly, ära isegi mitte kaalu seda! Sa oskad paremini. Ok. Ok, Dorian. Punkt. Seitse lõiku. Peaks ära ka lõpetama. Aga kuidas? Teen kõikidest lõikudest tillukese kokkuvõtte ja panen selle kokku. Kaheksa lõiku. Punkt. Valmis. Maigi ja Madis saavad õpetajalt juurde paberit mustandi jaoks. Mõlemal oli enne kaheksa lehekülje jagu paberit. Kell on 12.24. Tõusen ja liigun koos mustandiga ukse poole. Ei, Pöll, ma ei lähe välja. Tahan puhtandi jaoks paberit. Aitäh! Istun kohale ja võtan teise pastaka. See on sinine, kuldsete kaunistustega. Ilus kooli pastakas. Tint on ka sinine. Maalin jälle pealkirja. Ma ei keera enam ääri ära. See on nii kole muidu. Pean äärt piinliku täpsusega. Haige. Pastakas teeb lollusi. See hakkab vist tühjaks saama. Kurat. Mul on neli pastakat. Kaks sinist, kaks musta. Kunagi ei saa olla liialt ettevaatlik. Aga teine sinine pastakas on teist tooni. See oleks nii kole kui ma nüüd pastakat vahetaksin. Lasen edasi. Väljas paistab päike. Ilmselt on seal külm. Homme on ka külm, aga mina lähen paraadile. Isver, no mida veel. Mis haige lause! Muudame ära. Võtan teist korda elus lahti Õigekeelsussõnaraamatu. Otsin sõna šanss. Jah, ma isegi kirjutasin selle enne õigesti. Haige. Ma ei kontrolli kunagi oma õigekirja ÕS'iga. Lollus. Paks ja kole raamat on see ÕS. Võtab laual liialt ruumi. Kirjutan edasi. Maigi tegutseb jätkuvalt mustandiga. Kahtlane. Pööran lehe teistpidi. Kell on 12.40. Tahaks ühe paiku valmis saada. Kauem ei viitsi siin olla. Passimine kurnab. Teema on nõme. Vaikus. Maigi kirjutab kõvasti. Laud väriseb. Ta hoiatas, et nii juhtub. Pole hullu. Lõpetan kaheksanda lõigu. Punkt. Valmis. Põlved hakkavad värisema. Maigi on lahkunud. Ei, tal ei ole valmis. Ta sai minna kuskile klassi kirjutama. Korjan oma asjad kokku. Annan ÕS'i Kadrile, lükkan toolid laua alla ja haaran laualt paberid. Ma lähen ära. Sammun läbi ruumi ja kõik vaatavad imelikult. Ok, pole hullu, olengi imelik. Kirjutan mõlemale lehele šifri, annan need Jutale ja lahkun koridorist. Kell on 13.12. Ajan vahekoridoris Kaisaga juttu. Ta käib kümnendas. Tal on sõbranna ka kõrval. Räägin, mida kirjutasin. Avastan, et jätsin koti eelmisesse koridori kirjutajate juurde. Lähen sellele järele. Kõmbin garderoobi. Võtan jope. Tuleb Meril. Tema kirjutas vasakpoolses koridoris, mina paremal. Paneme riidesse ja ajame garderoobitädiga juttu. Tore on. Tõmban kindad kätte. Teemad olid ikka nii nõmedad. Läheme välja. Meril läheb parklasse, mina helistan emale. Saan temaga Centrumis kokku. Väljas on külm. Päike paistab. Ilus on. Jalad värisevad. Ei taha jala linna minna, aga bussiaegadest ei tea ma midagi. Ehk läheb lähemal ajal mõni kesklinna. 10 sõidab minust mööda ja jääb peatuses seisma. Ok, lähen ikka jala. Ei viitsi. Jooksen bussi peale. Annan seitse krooni ja istun bussi tagaotsa. Väljas paistab päike. Päris külm on. Sõrmed on kanged. Buss sõidab enne läbi Paalalinna. Turu juures tuleb palju rahvast peale. Lähen bussijaama kõrval maha. Külm on. Homme on ka ilmselt külm. Aga päike ju paistab. Homme lähen paraadile. Äge. Proovikirjand oli nii naljakas. Inimesed olid naljakad. Korralagedus. Olen Centrumis. Ok. See on möödas. Mu esimene proovikirjand. Sain sellega hakkama. No oli ikka tsirkus küll. Lollus.