Ei hakka ma siinkohal kirjeldama oma jõule, mis sest, et need eelmistest täielikult erinevad. Räägiksin hoopis jõuludest ja ajakirjandusest, aga pikka juttu kirjutamast takistab mind tülgastus. Teen lühidalt.
Võtsin hiljuti üle pika aja kätte paberlehe ja kui jõudsin lugemisega teise leheküljeni, võtsin sellesama lehe ning läksin ahju tuld tegema. See leht kaugemale kui ahju ei jõudnudki. Hea, et mu ema selle enne läbi oli lugenud, sest see leht põles paremini kui nii mõnigi enne seda.
Lehte põletama ajendas mind üks artikkel, millest oli selgelt näha, et selle autor võiks oma mõtted iseendale hoida ja leheruumi jätta sellele, millest ta juba jaanipäeva paiku ei kirjutanud. Kas tõesti oli raha nii otsas, et pidi selle jama kirjutamisega endale lisa teenima? Kurb, aga oleks võinud küsida, ehk oleks ka vaese ajakirjaniku jaoks mõni purk leitud, et sellesse annetusi koguda.
Tavaliselt sellised asjad mind tigedaks ei aja, aga jõulud pole mingi enese haipimise aeg. Saan aru poliitikutest, aga artikli autor on sellest loodetavasti kaugel. Jõulude ajal võiks oma arvamused hoida selle jaoks, milleks jõulud on mõeldud. Räägi rahust ja armastusest, kui tahad, aga mitte iseendast ning sellest kui ilus, tark ja osav sa võid olla. Seda pole meile ajakirjanikelt vähemalt jõulude ajal vaja.
Autori kiituseks võin öelda, et ahi andis tol õhtul mõnusalt sooja. Aga see oli ka kogu kasu, mis sellest artiklist iial tulla võis.
4 kommentaari:
Sa vist unustasid mainida, mis lugu see oli ja kes tolle üllitise autor on. Vaataks ka ise kriitilise pilguga üle.
Ma targu ei maini. Autoriks on ühe meile vägagi tuntud inimese lemmikajakirjanik.
Ja pealegi, sa ei usalda mind või?
Ei, usun ikka. Pigem tekkis huvi näha, mis seal täpsemlt on. Ja mulle meeldib asju kriitilise pilguga üle vaadata?
Postita kommentaar