Kuis süda õhkab rõõmust

Täna on see viimane ja see on valmis. Kirjutatud, prinditud, köidetud. Valmis. Vaja veel vaid postkasti pista ja see aine on reaalselt läbi. Noh, heakene küll, reedel pean ilmuma hinnet saama, aga see ei ole midagi. Milline kergendus. Ma ei saa öelda, et reporteritöö on mingi meeletu koorem, aga kui kuskil kolmandal-neljandal nädalal tekib suur soov lihtsalt pead vastu seina peksta ja tunned, et enam madalamale minna ei saa, siis ei saa ju pahaks panna, et selle aine lõppedes tunned südant sulgkergena. Oleks võinud ka hullem olla. Ei olnud. Hinne tuleb ka hea. Mis seal salata - väga hea või suurepärane, sõltuvalt viimasest tööst. Vahet nagu suurt polegi. Läbi on ta tehtud. Kõik need kümme nädalat teema otsimist ja kirjutamist, meeletut helistamist ja jooksmist ning nüüd on ta läbi. Süda õhkab rõõmust ja jalad tantsivad all. Ma tegin selle ära. Au ja kiitus meile kõigile - ei olnud ta nii hull midagi.