Kõigepealt lubage mul kõva häälega naerda omaenese plaanide peale töölt võimalikult vara minema jõuda, et saaks siis veel linna peal möllata ja normaalsel ajal kojugi jõuda. Naljanumber ikka. Need minu plaanid seoses kojujõudmisega kipuvad ikka vett vedama minema.
Ega see kord ei olnud erand.
Laupäeval oli ports lugusid juba ära tehtud ja päevatöö tundus nagu otsakorral olevat, aga siis tuli Sirts ja ütles, et Veerpaluga on mingi jama. Pikemal uurimisel selgus, et on jah jama, aga seda ei keeranud kokku mitte meie kahekordne olümpiavõitja ise ega ka Austria ajaleht Kurier, kelle kaela Postimees kogu jama veeretas, vaid meie tore ajakirjanduse lipulaev Postimees Online ise. Juba ainuüksi sellest teadmisest tekkis hasart see lugu ära teha. Helistasin Alaverile, Maele ja lõpuks sain kuskilt Soome kuuskede vahelt kätte ka Andruse enda. Nemad naersid asja muidugi välja. Kell pool seitse selgus, et tegemist on laupäevase esilooga. MIDA?!? No Janis vingus vähe, aga tegime kuidagi üle kivide ja kändude ära. Siis sain nii suure õnne osaliseks, et perekond Rabi viskas mu autoga koju ära, nii et jõudsin sinna vaid kaks tundi hiljem, kui olin planeerinud.
FAIL, but not epic fail.
Pühapäevaks olin kokku leppinud küüdi Tallinnast Tartusse. Selle jaoks pidin veidi pärast kella seitset olema Sikupilli Prisma juures. No kell seitse astusin ma igatahes alles montaažist välja oma pühapäevase neljanda looga, millest üks lõpuks ikkagi sisse ei läinud. Helistasin siis küüdile ja palusin ta endale järgi tulla. FAIL. Ma pidanuks selleks ajaks juba vähemalt tund aega töölt vaba olema. Ha-haa.
EPIC FAIL.
Nojah. Nüüd olen targem ja enam sellekohaseid plaane väga ei tee. Ma vähemalt üritan mitte teha, aga eks näis. Järgmine nädalavahetus on raudselt jälle mõnus põrumine ajalises mõttes. Juba täitsa ootan seda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar