Eile käisime Kadriga Kaarli sünnipäeval. Kõigi oma muude tegemiste vahepeal muuseas. Igatahes enne küpsetasime sünnipäevalapsele kooki-muffineid, siis orienteerusime läbi vihmase linna kohale ja lõpetasime esialgu vale ukse taga. Njah.
Kaarli juures oli väga tore, sest seltskond oli suurepärane nagu alati. Ikka juhtub nii, kui organiseerunud inimesed mitteakadeemilises õhkkonnas kokku saavad. Tegelikult ei tahtnud ma aga sellest rääkida.
Sain suurepärase elamuse hoopis pärast sünnipäeva ja pärast üksikuid unetunde konvendist vaksali poole jalutades.
Kell pool seitse esimese augusti hommikul oli Tartu vait. Mitte ühtki heli peale vaikse linnulaulu Toomemäel. Krooksus pesi üks meesterahvas õues laudu ja ümises omaette midagi. Ülikooli peahoonest möödusid kaks väga varajast saksa turisti, kes uurisid raamatukesest, kui vana see maja siis ikkagi on. Kõige hämmastavam oli läbi linna liikuda just seepärast, et kõik oli nii rahulik. Puud tilkusid natukene eilsest vihmast, esimesed laupäevaseid toimetusi tegevad inimesed hakkasid ükshaaval tänavatele ilmuma, päike hakkas jõudma kõrgusesse, kus võiks juba peaaegu öelda, et päike paistis. Linnud ka laulsid. Ilus oli.
Siis kolm tundi hiljem jõudsin Tallinnasse. Ei mingit vaikust, ei mingit linnulaulu. Mölisevad inimesed, kolisev transport, arusaamatu müra kuskilt mitte just väga kaugelt. Suits, vastikult närviline õhkkond, kiirustavad inimesed.
Nii ei teki endal ka erilist küsimust, miks enamikule meist Tartu tunduvalt armsam on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar