Ja läbi ta ongi, kuigi mul oli vahepeal tõsine kahtlus, et see kestab igavesti. Minu esimene kommerss värvilisena, esimene kommerss ametis... Peab ütlema, et rebasena on kommerss täiesti teine teema, hoopis teistsugune ooper. Ehk on kõiges süüdi minu amet, aga kui ei oleks pidanud end korralikumalt riidesse panema, oleks kommerss minul vaid ääretult pika köögitoimkonna pähe möödunud. Rebasena ma seda ei tundnud, nüüd aga küll. Iseenesest oli ju tore, aga äärmiselt väsitav. Täna varahommikul kella ühe paiku pärast kolmepäevast eemalolekut taas koju jõudes kukkusin voodisse ja magasin kaksteist tundi jutti. Kolme päeva jooksul kulusid unetunnid nii õhukeseks, et praegugi on tunne, et roniks voodisse tagasi ja magaks need tunnid kõik tasa.
Motivatsioon välja minna ja midagi teha on väike. Tahaks lihtsalt olla kodus, teha mitte midagi. Keerata end hea raamatuga voodis kerra ja olla niisama, täiesti nii, et ei peaks mitte midagi tegema. See tuleb sügavast pettumusetundest. Ma ei ole pettunud kommersis, vaid inimestes - endas, teistes. Kõik asjad kuhjusid ja vajasid just nüüd lahendamist. Nüüd, mil oli teha nii palju muud, mil ei tahtnud kohe üldse tegeleda kellegi teise probleemidega. Nüüd on kommerss aga möödas ja muu elu tahab elamist. Elu tahab, aga mina ei taha teda elada. Nii ma siis istun praegu kodus, loen raamatut, joon õunamahla ja mõtlen, et kui ma ka täna õhtul kogemata kombel konventi satun, siis ma löön ennast.
Ma ei taha, et tunduks, et kommerss mulle lõppkokkuvõttes ei meeldinudki. Meeldis ikka. Tore oli, aga tavapärasest kurnavam. Ehk just sellised ajad õpetavad meile, mis on tegelikult oluline. Enda jaoks tegin sel kiirel nädalal olulise avastuse ja nüüd töötan hoolega selle nimel, et kõik need pähe tulnud head mõtted ka teoks teha. Eks järgmisel kommersil näeb, kas ma olen nendega kuskile jõudnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar