Peegel

Peegel on hea sõna igas mõttes. Või nimi. Estinil oli kunagi üheksakümnendatel, kui ma veel noor ja ilus olin, üks lugu peeglist. Sõnad on sellel head: "Peegel näeb, peegel kuuleb, peegel mõistab kõiki hääli. Peegel tahab, peegel suudab, peegel oskab inimkeeli." Ma tahaksin ka osata kõikidest inimkeeltest aru saada, nii verbaalsest kui ka kehakeelest. Aga ma ei saa. Kui saaksin, siis mõistaksin, mida M. eile mõtles, kui ta sellise kõne tegi. Ma ei usu neid selgitusi, mis ma sain, sest kui jutt ütles üht, siis teod näitasid teist. Mõtlen praegu, et ma olen endas liiga kinni. K. ütleb, et ma olen kompromissitu, aga ma ei suuda kuidagi leppida teadmisega, et ehk on tal õigus. Ma ei arva, et tal on, kuigi ta on tunduvalt targem kui mina. Aga ta ei saa teada mind paremini kui ma ise. Ma ei ole halb inimene, ma olen oma egoismist ja enesekesksusest suures osas üle saanud. Mul on aga kindlad põhimõtted, kindlad väärtused, mida ma pean väga kalliks ja millest kõrvale kaldumine teeb mind vihaseks. Ma annan andeks korra, annan teisegi, aga kolmas on juba liiast. Ehk ma võtan seda asja liialt isiklikult. Ma ei tea. Ei usu. See ei ole tema isik, mis mind vihastab, need on tema teod, tema käitumine. Kas ma seda võtangi rünnakuna enda vastu? Kui nii, siis ma ei ole veel valmis seda endale tunnistama. Peeglit oleks vaja. Esiteks mulle, et näha, milline osa sellest jutust mul karva turri ajab, kus see valesti läheb, teiseks M.-le, et ta saaks oma juttu ajades peeglisse vaadata ja kontrollida, kas ta ka usub seda jama, mida ta mulle ajab.
Eile õhtul surusin hambad kokku ja mõtlesin kangekaelselt: "Olen parem inimene. Olen parem inimene." Ma ei ole kindel, kas ma täna enam jõuan. Olen parem kui varem, aga ma ei ole nii hea, et laseksin kõigel lihtsalt minna ja, nagu K. ütles, pidada seda mitte minu, vaid kellegi teise probleemiks ja lasta tal endal sellest üle saada.

***********************

"Peegel näitab, mis vale, mis õige, mida oskab keegi. Peegel tunneb hästi kõiki neid, kellele ta ei meeldi." Eile oli tõeliselt kummaline õhtu. Kuidagi naljakas, osaliselt tõeliselt kurb. Ma ei saa aru. Meesterahvad on kummalised, aga ma arvan, et nad on igaühe jaoks kummalised isemoodi. Kõik ei pea neidsamu asju veidraks, aga kõik ei pea ka sedasama naljakaks. Eile õhtul sain ma aru, mida L. mõtles, kui ta V.-le rääkis, et tal külas käies teatud inimeste juuresolekust väga ebamugav hakkas. Arvestades, et seal oli seesama inimene, kes eilegi seltskonnas viibis, ja ta on oma käitumise poolest meie maailmas (kuri)kuulus, ei saa ma L.'i halba enesetunnet imeks panna. E.'l on väga kummaline suhtumine, imelikud naljad ja ma kahtlustan, et tema vanus ei lähe päris kokku tema mõttemaailma arenguga. Kui sul on võrdlemisi õhuke nahk, nagu L.'il, siis on E. seltskonnas vägagi keeruline - mis teha, kui mõne maailm keerleb ümber tema.

***********************

Ah, ma ei tea. Ma ei taha. Ei viitsi. Suudan veel. Kool on otsustanud meist lugemissõltlased kasvatada. Kui kolm seminari mind ei tapa, siis teevad seda nende arvelt saamata jäänud unetunnid, tegemata jäänud endale meeldivad tegevused. Ehk saab nädalavahetusel kompenseerida. Isegi õppejõud ütlevad juba, et ma olen väsinud, aga see ei ole füüsiline väsimus. Ma ei tunne unevajadust, pigem vajan vaheldust. Kogu aeg on selline "teeme midagi" tunne peal. Nagu igavus või tüdimus või kummaline nukrus. Kuigi nägu naerab, on midagi nagu valesti. Pean enda jaoks ka suutma välja mõelda, mis see täpselt on, siis saab sellega tegeleda. Tegelikult on elu ikka ilus.