Hommik algab karmi äratusega kell kuus. Ees ootab mõnus soe pesuskäik. Mõnulen pool tundi soojas vannivees. Minu puhul on see rekord, sest tavaliselt ei viitsi ma vannis eriti vedeleda. Olen ikka nii väsinud. Pesin eile oma musta pluusi ja see on ikka märg. Kuivatan fööniga üheaegselt nii juukseid kui ka särki. Naljakas.
Kella seitsmeks olen juba oma asjad kokku korjanud ja ilusasti fuajees ootevalmis. Minus on isegi natuke elu, kuigi pean tunnistama, et ma pole eelseisva reisi osas just kõige entusiastlikumalt meelestatud. Nii on meie kõigiga. Ei ole eriti palju neid, kes ei tahaks kohemaid koju tagasi minna ja see Aafrika sõna otseses mõttes persse saata. Oleme valmis viis päeva siinsamas Brüsselis veetma selle asemel, et kohe asuda oma unistuste reisile Aafrikasse.
Ma ei olegi tegelikult eriti näljane. Söön veidi puuviljamüslit, viinamarju, greipi ja midagi mangolaadset. Kõige põnevamaks osaks hommikusöögi juures kujuneb aga see, kus üritame mahlapressi tööle saada. See on omaette elamus. Kes küll mõtles välja masina, mille startnupp on sinine? Idioot igatahes. Euroopas peaks kõik asjad ikka rohelisest nupust tööle minema. No lõpuks me nuputasime selle välja ka ning pärast seda nautisin vaatepilti, kuidas teised oma malaariaravimeid neelasid. Oh, kui õnnelikud me Karolisega oleme. Meie, kavalakesed, peame tablette võtma vaid kord nädalas. :D Kuri naer... Tegelikult sööme ja lobiseme (niivõrd, kui on mõistlik neid kahte korraga teha). Tore on, aga kõht hakkab valutama.
Pärast hommikusööki lohistame oma kohvrid fuajeese, chekime end outi ja siis passime seal niisama. Ootamine muutub pikapeale juba vastikuks. Jaguneme gruppidesse, et oma kohvrid üle tee lennujaama lohistada. Põnev. Võtame sisse oma kohad pikas sabas. See on check-in turismiklassi reisidele Aafrikasse. Seismine on tüütu. Saba liigub edasi üsna vaevaliselt. Lõpuks saame õpetajaga ametniku ette. Järgneb kaks üsna naljakat minutit. Kell on umbes poole üheksa paiku hommikul ja meie passidega tegelev ametnik on vist äsja ärganud. Kohatud keelevääratused. LOL. Ta suudab need õnneks üsna edukalt naljaks pöörata. Ok, nali naljaks. Pärast pagasi äraandmist ja käsipagasi sildistamist juhatatakse meid siltide ja lintide rägastikust kaarega mööda teisi ootama. Tore. Koguneme mõningate noortega kokku. Ajame juttu ja naerame. Jälle tuleb tükk aega oodata. Kõik on väsinud. Mõistetamatuks jääb see, miks me ootame, aga no ok. Paratamatus. Pool tundi kannatan ära ja siis saab villand. Tõestan järjekordselt, et eestlased tunnevad end igal pool koduselt ja istun keset põrandat lihtsalt maha. Ilmselgelt olen oma reisikaaslastele heaks eeskujuks, sest nad teevad varsti sedasama. Juliane (Austria) võtab välja UNO kaardid ja juba ma leiangi end Karolisele (Leedu) ja Katele (Läti) reegleid seletamast. Aude, Michaela ja Tom liituvad ning tuju tõuseb märgatavalt.
Kaks sekundit hiljem on platsis kaameratiim, kes meid kogu aeg saadab. Nad küsivad, kas Aude (Prantsusmaa) oleks nõus mõnele küsimusele vastama. Ta on küll nõus. Küsimused tunduvad õige pikad ja lisaks kõigele röövivad nad varsti ka Juliane. Nii jõuame vaid kümme minutit UNOt mängida, enne kui Sylvia meid kõiki püsti ajab. No on jama, ma olin peaaegu võitmas!
Ja eemaldume paarkümmend meetrit ning ootame jälle. No mida värki? Keda või mida me ootame, ei tea keegi. Lõpuks hakkame liikuma. Jõuame passikontrolli (esimesse). Sinna siseneme riikide kaupa. Protsess käib üsna kähku. Vaatan kella - oleme lennujaamas olnud juba poolteist tundi. Otsime Hannaga (Soome) üles tualeti, et leevendada veidigi seda ootamist. Teen emale õpetaja telefonilt kõne. Teda ei ole. Jätan kõneposti sõnumi ja suundun juba natukene rõõmsamalt järgmisesse kontrolli - turvakontrolli. Kohe näha, et oleme Hannaga vilunud reisijad. Püksirihma saame maha kiiremini kui Tom (Luxemburg) rahakoti taskust välja saab. Taskud tühjaks, kõik kandikule ja läbi värava. Ilus. Boksipeatus võttis umbes 20 sekundit. Pärast seda vöö jälle peale ja minek.
Noh seda minekut on umbes viis meetrit ja siis ootame teisi, kes pole veel turvaväravatest läbi jõudnud. Seejärel paarsada meetrit mööda liikuvat põrandat edasi ja ootabki ees järgmine ootamine. Värav B10. Kell on 9.50. Istume toolidel, mis kaugelt tundusid nii mõnusad ja pehmed, kuid tegelikult on kõvad. Selgub õpilaste ühine hobi - teha pilti pilti tegevatest inimestest. Nalja nabani. Michaela (Saksamaa) ja Ilona (Holland) osutuvad erilisteks entusiastideks. Igatahes on meil lõbus ja pardalemineku ajal suudan isegi Luke'iga ilma kadedust tundmata juttu ajada. Vot nii hea tuju on, et ei ole isegi kadedust selle üle, et tema saab Oxfordi ja mina mitte. Saba on pikk ja jälle tuleb oodata, nii et juttu järkub isegi kohvita kauemaks, kui oleks vaja. Ei ole midagi teha. Ootame. Ka lennukisse minek võtab üksjagu aega, sest tunnel on üsna pikk.
Lennukis juhatab stjuuardess mind lahkelt paremale poole, turismiklassi. Istun 30.reas keskmises blokis kõige vasakpoolsemal kohal. Järgneva kaheksa tunni jooksul olen 30D. Lennuk on suur ja üsna mugav. Kolm pingiveergu (2 istet, vahekäik, 4 istet, vahekäik ja 2 istet). Istun üsna lennuki keskkoha lähedal. Kahju ainult, et aknast välja ei näe. Aegamööda täituvad lennukis kohad. Õpetaja istub minust vasakul, teisel pool vahekäiku. Pikalt tundub, et koht minust paremal jääb tühjaks, kuid lõpuks istub sinna must mees European Schoolnetist. Yves. Tom ja Karolis istuvad rida eespool, kuid kumbki neist ei istu täpselt minu ees.
Kui lennuk tõusma hakkab, tunnen juba väikest reisielevust. Masin sõidab pikalt mööda rada ja tõuseb lõpuks mürinal õhku. Kaheksa tunni pärast olen juba Kigalis. Nüüd tekib juba tõsine põnevus. Tagasi minna enam ei saa, seepärast ootan seda, mis on eespool. Yves jääb magama. Ees ootab kaheksatunnine lend, nii et ma ei pane seda talle pahaks. Pakutakse juua. Võtan apelsinimahla ja stjuuard vaatab mind kuidagi kummaliselt. Ehk on tema arvates veider, et ma koolat ei joo nagu enamik noori siin lennukis. Ei tea. Lendame üle Alpide. Õpetaja teeb minu eest alla laiuvatest mägedest pilti. Kõik on nii ilus ja lumine. Tahaksin suusatama minna. Pakutakse süüa. Kana, riis, salat ja köögiviljad. Teist korda antakse juua. Valin jälle mahla ja küsin, kas saaksin selle jääga. Stjuuard naeratab ja pärib, miks ma esimesel korral jääd ei küsinud. Ei oskagi talle midagi öelda. Ta naeratab, ulatab mulle mahla ja pöördub mu naabri poole. Käru edasi lükates vaatab ta veelkord tagasi ja naeratab laialt. Tore, et suutsin teda kuidagi lõbustada.
Film hakkab mängima. See on "Lustakad jalakesed". Panen kõrvaklapid pähe ja asun toitu hävitama. Maitsev on. Aeg-ajalt rahvas naerab. Filmis on naljakas koht. Tuuakse magustoit - jäätis. Stjuuard ulatab mulle sõbralikult topsi ja jätkab oma tööd järgmise pingi juures. Kõht on täis ja hea on olla. Nõud viiakse ära. Film kestab veel. Kell on kaks. Ainult viis tundi veel lennata. Ainult viis.
Magan, kuid see ei ole väga lihtne ülesanne. Iga natukese aja tagant antakse juua või süüa. Jäsemed kipuvad kangeks jääma ja ära surema ning seetõttu tuleb tihti asendit vahetada. Lõpuks tüdinen ja ajan end toolist püsti. Jalutan koos teistega lennukis ringi, et jalgu sirutada. Väikesed lapsed jooksevad mööda vahekäike ringi ja hõiguvad üksteist üle lennuki. Meie tutvume tasapisi omavahel ja leiame, et ei ole erilist vahet, kes sa oled ja kust sa tuled, sest igaüks leiab kellegi, kel on temaga samad huvid ja vaated. Räägin kõige rohkem Hannaga (Soome) ja seda eesti keeles. Tema vastab soome keeles ja saame tükk aega naerda, kui üks meist mainib sõna "koristama", mis Soomes tähendab kägistamist. Ka "pulmad" osutub naljakaks, sest Soomes tähendab see suurt jama. Tore on ja nii kaob reisieelne kurbus lausa müstiliselt kiiresti. Hängime noortega lennuki keskkohas tualettide vahetus läheduses, sest see on ainus koht, kuhu saab normaalselt koguneda, sealjuures kellelegi ette jäämata. Oleme väsinud, kuid siiski õnnelikumad kui hommikul. Räägime, naerame. Inimesed on küll toredad, aga igav on. Kaks tundi veel. Aeg venib. Yves on lõpuks üles ärganud. Ajame pisut juttu.
Vahepeal lendasime üle Sahara, pildistasime Niilust ja teineteist. Tunnen juba päris paljusid. Vaid Slovakkia ja Sloveenia inimesed lähevad segi. Nad on kuidagi kummalised ka, aga pole hullu. Minagi olen imelik.
45 minutit veel ja lennuk juba laskub. Väljas on pime. Kell on pool seitse ja väljas on juba pime. Seda ei osanud meist keegi oodata. Inimesed hakkavad oma kohvreid kohendama ja asju tagasi panema. Istutakse oma kohtadele ja kinnitatakse turvavööd. Kell kuus kostab läbi kõlarite teade, et lennuk alustab maandumist. Ärevus on ilmselge. Vaikus võtab maad kogu lennukis ja põnevust, mida õhus tunda on, võiks lausa noaga lõigata. Pilot räägib midagi, kuid tema sõnum jääb selgusetuks.
Kakskümmend minutit hiljem oleme juba maandunud ja uks on avatud. Rahvas tungleb välja, suundudes valgest lennukist kottpimedasse Aafrika öösse. Trepil seistes avastan üllatusega, et oleme kaheksa tunniga liikunud 27-kraadisest Brüsseli kevadpäevast 20-kraadisesse Kigali vihmahooaja õhtusse.
Väljas sajab, kuid minna ei ole kuhugi. Kiirustan oma käsipagasit vedades trepist alla ja lausa torman ootava bussi poole. Õige pea sõidamegi lennujaamahoone poole, mis on väiksem kui
Tallinnas. Ma ei uskunud, et selline asi on võimalik. Aga see on ju ka Aafrika. Mida ma siit siis ootasin? Arnenud paradiisi? Kahte head asja ka korraga ei saa.
Lennujaamahoones korjatakse ära meie passid. Me ootame. Jälle. Väga palav on ja väljas sajab padukat. Ootame kaua, kuid lõpuks saame kohvrite järele minna. Passe tagasi ei anta. Võtame kohvrid ja ootame. Seisame ja passime, kuni lõpuks juhatatakse meid hoonest välja kahte bussi. Passid jäävad siia.
Trügime Juliane, Tomi ja Leedu poisi (Karolis vist) ning kogu oma pagasiga esimese väiksese bussi tagaistmele ja sõit algab. Oleme kõrgel. Linnatuled paistavad kaugelt meie alt. Siis laskume alla linna. Aknast välja ei näe, sest seal valitseb pilkane pimedus. Üritan pilti teha, kuid sellest ei tule midagi välja, sest alati jääb mõni puu ette. Hakkame mööda käänulist teed jälle ülespoole sõitma. Varsti oleme hotellis. Piltidel nägi see ilusam välja. Registreerime end ära ja igaüks vajub oma tuppa. Elan ruumis 302. See ei ole nii peen kui Brüsselis, kuid siiski mugav. Mul on rõdu, kust avaneb imeline vaade basseinile ja öisele linnale. Alt kostab muusikat. Lahe. Olengi Aafrikas.
Sööme õhtust. Sylvia räägib homsest päevast. See tuleb väga tihe. Mina ja Alexandra sõbruneme kaamerameestega. Nad on lahedad. Niiöelda saatejuhil on käsi kipsis, kuna ta kukus trepist alla. Vaesekene. Saame lõpuks passid tagasi ja läheme pärast õhtusööki basseini juurde hulkuma. Siin lauldakse kõvasti ja valesti, kuid sellest hoolimata naeratan ja lehvitan. Murran ühe puu küljest Maigile lehe. Tom tellib kohvi. Oleme Michaelaga väsinud ja läheme magama, jättes teised kohalike laulmisele kõva häälega kaasa röökima.
Head ööd, Aafrika!
Kella seitsmeks olen juba oma asjad kokku korjanud ja ilusasti fuajees ootevalmis. Minus on isegi natuke elu, kuigi pean tunnistama, et ma pole eelseisva reisi osas just kõige entusiastlikumalt meelestatud. Nii on meie kõigiga. Ei ole eriti palju neid, kes ei tahaks kohemaid koju tagasi minna ja see Aafrika sõna otseses mõttes persse saata. Oleme valmis viis päeva siinsamas Brüsselis veetma selle asemel, et kohe asuda oma unistuste reisile Aafrikasse.
Ma ei olegi tegelikult eriti näljane. Söön veidi puuviljamüslit, viinamarju, greipi ja midagi mangolaadset. Kõige põnevamaks osaks hommikusöögi juures kujuneb aga see, kus üritame mahlapressi tööle saada. See on omaette elamus. Kes küll mõtles välja masina, mille startnupp on sinine? Idioot igatahes. Euroopas peaks kõik asjad ikka rohelisest nupust tööle minema. No lõpuks me nuputasime selle välja ka ning pärast seda nautisin vaatepilti, kuidas teised oma malaariaravimeid neelasid. Oh, kui õnnelikud me Karolisega oleme. Meie, kavalakesed, peame tablette võtma vaid kord nädalas. :D Kuri naer... Tegelikult sööme ja lobiseme (niivõrd, kui on mõistlik neid kahte korraga teha). Tore on, aga kõht hakkab valutama.
Pärast hommikusööki lohistame oma kohvrid fuajeese, chekime end outi ja siis passime seal niisama. Ootamine muutub pikapeale juba vastikuks. Jaguneme gruppidesse, et oma kohvrid üle tee lennujaama lohistada. Põnev. Võtame sisse oma kohad pikas sabas. See on check-in turismiklassi reisidele Aafrikasse. Seismine on tüütu. Saba liigub edasi üsna vaevaliselt. Lõpuks saame õpetajaga ametniku ette. Järgneb kaks üsna naljakat minutit. Kell on umbes poole üheksa paiku hommikul ja meie passidega tegelev ametnik on vist äsja ärganud. Kohatud keelevääratused. LOL. Ta suudab need õnneks üsna edukalt naljaks pöörata. Ok, nali naljaks. Pärast pagasi äraandmist ja käsipagasi sildistamist juhatatakse meid siltide ja lintide rägastikust kaarega mööda teisi ootama. Tore. Koguneme mõningate noortega kokku. Ajame juttu ja naerame. Jälle tuleb tükk aega oodata. Kõik on väsinud. Mõistetamatuks jääb see, miks me ootame, aga no ok. Paratamatus. Pool tundi kannatan ära ja siis saab villand. Tõestan järjekordselt, et eestlased tunnevad end igal pool koduselt ja istun keset põrandat lihtsalt maha. Ilmselgelt olen oma reisikaaslastele heaks eeskujuks, sest nad teevad varsti sedasama. Juliane (Austria) võtab välja UNO kaardid ja juba ma leiangi end Karolisele (Leedu) ja Katele (Läti) reegleid seletamast. Aude, Michaela ja Tom liituvad ning tuju tõuseb märgatavalt.
Kaks sekundit hiljem on platsis kaameratiim, kes meid kogu aeg saadab. Nad küsivad, kas Aude (Prantsusmaa) oleks nõus mõnele küsimusele vastama. Ta on küll nõus. Küsimused tunduvad õige pikad ja lisaks kõigele röövivad nad varsti ka Juliane. Nii jõuame vaid kümme minutit UNOt mängida, enne kui Sylvia meid kõiki püsti ajab. No on jama, ma olin peaaegu võitmas!
Ja eemaldume paarkümmend meetrit ning ootame jälle. No mida värki? Keda või mida me ootame, ei tea keegi. Lõpuks hakkame liikuma. Jõuame passikontrolli (esimesse). Sinna siseneme riikide kaupa. Protsess käib üsna kähku. Vaatan kella - oleme lennujaamas olnud juba poolteist tundi. Otsime Hannaga (Soome) üles tualeti, et leevendada veidigi seda ootamist. Teen emale õpetaja telefonilt kõne. Teda ei ole. Jätan kõneposti sõnumi ja suundun juba natukene rõõmsamalt järgmisesse kontrolli - turvakontrolli. Kohe näha, et oleme Hannaga vilunud reisijad. Püksirihma saame maha kiiremini kui Tom (Luxemburg) rahakoti taskust välja saab. Taskud tühjaks, kõik kandikule ja läbi värava. Ilus. Boksipeatus võttis umbes 20 sekundit. Pärast seda vöö jälle peale ja minek.Noh seda minekut on umbes viis meetrit ja siis ootame teisi, kes pole veel turvaväravatest läbi jõudnud. Seejärel paarsada meetrit mööda liikuvat põrandat edasi ja ootabki ees järgmine ootamine. Värav B10. Kell on 9.50. Istume toolidel, mis kaugelt tundusid nii mõnusad ja pehmed, kuid tegelikult on kõvad. Selgub õpilaste ühine hobi - teha pilti pilti tegevatest inimestest. Nalja nabani. Michaela (Saksamaa) ja Ilona (Holland) osutuvad erilisteks entusiastideks. Igatahes on meil lõbus ja pardalemineku ajal suudan isegi Luke'iga ilma kadedust tundmata juttu ajada. Vot nii hea tuju on, et ei ole isegi kadedust selle üle, et tema saab Oxfordi ja mina mitte. Saba on pikk ja jälle tuleb oodata, nii et juttu järkub isegi kohvita kauemaks, kui oleks vaja. Ei ole midagi teha. Ootame. Ka lennukisse minek võtab üksjagu aega, sest tunnel on üsna pikk.
Lennukis juhatab stjuuardess mind lahkelt paremale poole, turismiklassi. Istun 30.reas keskmises blokis kõige vasakpoolsemal kohal. Järgneva kaheksa tunni jooksul olen 30D. Lennuk on suur ja üsna mugav. Kolm pingiveergu (2 istet, vahekäik, 4 istet, vahekäik ja 2 istet). Istun üsna lennuki keskkoha lähedal. Kahju ainult, et aknast välja ei näe. Aegamööda täituvad lennukis kohad. Õpetaja istub minust vasakul, teisel pool vahekäiku. Pikalt tundub, et koht minust paremal jääb tühjaks, kuid lõpuks istub sinna must mees European Schoolnetist. Yves. Tom ja Karolis istuvad rida eespool, kuid kumbki neist ei istu täpselt minu ees.
Kui lennuk tõusma hakkab, tunnen juba väikest reisielevust. Masin sõidab pikalt mööda rada ja tõuseb lõpuks mürinal õhku. Kaheksa tunni pärast olen juba Kigalis. Nüüd tekib juba tõsine põnevus. Tagasi minna enam ei saa, seepärast ootan seda, mis on eespool. Yves jääb magama. Ees ootab kaheksatunnine lend, nii et ma ei pane seda talle pahaks. Pakutakse juua. Võtan apelsinimahla ja stjuuard vaatab mind kuidagi kummaliselt. Ehk on tema arvates veider, et ma koolat ei joo nagu enamik noori siin lennukis. Ei tea. Lendame üle Alpide. Õpetaja teeb minu eest alla laiuvatest mägedest pilti. Kõik on nii ilus ja lumine. Tahaksin suusatama minna. Pakutakse süüa. Kana, riis, salat ja köögiviljad. Teist korda antakse juua. Valin jälle mahla ja küsin, kas saaksin selle jääga. Stjuuard naeratab ja pärib, miks ma esimesel korral jääd ei küsinud. Ei oskagi talle midagi öelda. Ta naeratab, ulatab mulle mahla ja pöördub mu naabri poole. Käru edasi lükates vaatab ta veelkord tagasi ja naeratab laialt. Tore, et suutsin teda kuidagi lõbustada.
Film hakkab mängima. See on "Lustakad jalakesed". Panen kõrvaklapid pähe ja asun toitu hävitama. Maitsev on. Aeg-ajalt rahvas naerab. Filmis on naljakas koht. Tuuakse magustoit - jäätis. Stjuuard ulatab mulle sõbralikult topsi ja jätkab oma tööd järgmise pingi juures. Kõht on täis ja hea on olla. Nõud viiakse ära. Film kestab veel. Kell on kaks. Ainult viis tundi veel lennata. Ainult viis.
Magan, kuid see ei ole väga lihtne ülesanne. Iga natukese aja tagant antakse juua või süüa. Jäsemed kipuvad kangeks jääma ja ära surema ning seetõttu tuleb tihti asendit vahetada. Lõpuks tüdinen ja ajan end toolist püsti. Jalutan koos teistega lennukis ringi, et jalgu sirutada. Väikesed lapsed jooksevad mööda vahekäike ringi ja hõiguvad üksteist üle lennuki. Meie tutvume tasapisi omavahel ja leiame, et ei ole erilist vahet, kes sa oled ja kust sa tuled, sest igaüks leiab kellegi, kel on temaga samad huvid ja vaated. Räägin kõige rohkem Hannaga (Soome) ja seda eesti keeles. Tema vastab soome keeles ja saame tükk aega naerda, kui üks meist mainib sõna "koristama", mis Soomes tähendab kägistamist. Ka "pulmad" osutub naljakaks, sest Soomes tähendab see suurt jama. Tore on ja nii kaob reisieelne kurbus lausa müstiliselt kiiresti. Hängime noortega lennuki keskkohas tualettide vahetus läheduses, sest see on ainus koht, kuhu saab normaalselt koguneda, sealjuures kellelegi ette jäämata. Oleme väsinud, kuid siiski õnnelikumad kui hommikul. Räägime, naerame. Inimesed on küll toredad, aga igav on. Kaks tundi veel. Aeg venib. Yves on lõpuks üles ärganud. Ajame pisut juttu.
Vahepeal lendasime üle Sahara, pildistasime Niilust ja teineteist. Tunnen juba päris paljusid. Vaid Slovakkia ja Sloveenia inimesed lähevad segi. Nad on kuidagi kummalised ka, aga pole hullu. Minagi olen imelik.45 minutit veel ja lennuk juba laskub. Väljas on pime. Kell on pool seitse ja väljas on juba pime. Seda ei osanud meist keegi oodata. Inimesed hakkavad oma kohvreid kohendama ja asju tagasi panema. Istutakse oma kohtadele ja kinnitatakse turvavööd. Kell kuus kostab läbi kõlarite teade, et lennuk alustab maandumist. Ärevus on ilmselge. Vaikus võtab maad kogu lennukis ja põnevust, mida õhus tunda on, võiks lausa noaga lõigata. Pilot räägib midagi, kuid tema sõnum jääb selgusetuks.
Kakskümmend minutit hiljem oleme juba maandunud ja uks on avatud. Rahvas tungleb välja, suundudes valgest lennukist kottpimedasse Aafrika öösse. Trepil seistes avastan üllatusega, et oleme kaheksa tunniga liikunud 27-kraadisest Brüsseli kevadpäevast 20-kraadisesse Kigali vihmahooaja õhtusse.
Väljas sajab, kuid minna ei ole kuhugi. Kiirustan oma käsipagasit vedades trepist alla ja lausa torman ootava bussi poole. Õige pea sõidamegi lennujaamahoone poole, mis on väiksem kui
Tallinnas. Ma ei uskunud, et selline asi on võimalik. Aga see on ju ka Aafrika. Mida ma siit siis ootasin? Arnenud paradiisi? Kahte head asja ka korraga ei saa.Lennujaamahoones korjatakse ära meie passid. Me ootame. Jälle. Väga palav on ja väljas sajab padukat. Ootame kaua, kuid lõpuks saame kohvrite järele minna. Passe tagasi ei anta. Võtame kohvrid ja ootame. Seisame ja passime, kuni lõpuks juhatatakse meid hoonest välja kahte bussi. Passid jäävad siia.
Trügime Juliane, Tomi ja Leedu poisi (Karolis vist) ning kogu oma pagasiga esimese väiksese bussi tagaistmele ja sõit algab. Oleme kõrgel. Linnatuled paistavad kaugelt meie alt. Siis laskume alla linna. Aknast välja ei näe, sest seal valitseb pilkane pimedus. Üritan pilti teha, kuid sellest ei tule midagi välja, sest alati jääb mõni puu ette. Hakkame mööda käänulist teed jälle ülespoole sõitma. Varsti oleme hotellis. Piltidel nägi see ilusam välja. Registreerime end ära ja igaüks vajub oma tuppa. Elan ruumis 302. See ei ole nii peen kui Brüsselis, kuid siiski mugav. Mul on rõdu, kust avaneb imeline vaade basseinile ja öisele linnale. Alt kostab muusikat. Lahe. Olengi Aafrikas.
Sööme õhtust. Sylvia räägib homsest päevast. See tuleb väga tihe. Mina ja Alexandra sõbruneme kaamerameestega. Nad on lahedad. Niiöelda saatejuhil on käsi kipsis, kuna ta kukus trepist alla. Vaesekene. Saame lõpuks passid tagasi ja läheme pärast õhtusööki basseini juurde hulkuma. Siin lauldakse kõvasti ja valesti, kuid sellest hoolimata naeratan ja lehvitan. Murran ühe puu küljest Maigile lehe. Tom tellib kohvi. Oleme Michaelaga väsinud ja läheme magama, jättes teised kohalike laulmisele kõva häälega kaasa röökima.
Head ööd, Aafrika!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar