Raassilla mees võtab kartuleid käsitsi
11.09.2007 00:01
Helgi Kaldma, reporter
Benny Nugis asus oma kodumaja kõrval kartulivaole hommikul kell kaheksa. Kolm tundi hiljem ootas neli kotti kärule tõstmist. «See on päris hea töö, sest ilm on ilus ja muld mõnusalt kobe,» lausub üksipäini põllul küürutav Benny Nugis.
Kartulivõtja teeb konksuga tõmbe või paar. Muld laguneb nagu iseenesest laiali, tuues päevavalgele kollakad mugulad.
«Siin on tõesti hea kruusane muld,» kiidab mees. «Ka paar tundi pärast lausvihma ei jää mugulad mudaseks ja võtja ei vaju porisse.»
Käsitsitööl on tema sõnul ainult üks viga: õhtuks on selg üsna haige.
Põhiliseks jääb «Piret»
Tänavust saaki pole kartulikasvatajal põhjust laita. «Pireti» puhul on pesas seitse või kaheksa kartulit, kuid on olnud ka neliteist keskmise suurusega mugulat.
«Piret» on see sort, mille poolel hektaril kartuleid kasvatav Nugise pere kavatseb edaspidi põhiliseks jätta. Kuid jäävad ka «Maret» ja «Quarta», mis on samuti maitsvad toidukartulid.
Pikalt kasutusel olnud «Läti kollane» on maas viimast aastat, kuigi see on perele meeltmööda olnud — kartuliseeme lihtsalt vananeb.
«Ega siis üksnes mina siin kartuleid võta, teeme kõike ikka abikaasaga kahekesi. Praegu aga on ta tööl,» räägib Benny Nugis.
Kartulivõttu oligi 20. augustil, nende abielu 24. aastapäeval alustanud naine ning — nii naljakas, kui see ka pole — põld oli talle kinkinud mitu südamekujulist mugulat.
Kartulivõtja sõnab, et neil on hea meel pakkuda lähedastele inimestele maitsvat leivaasendajat.
Poolel hektaril kasvanud saagist jätkub oma perele, sealhulgas kolmele lapsele, kes on juba kodunt välja lennanud, ning paljudele pealinnas elavatele sugulastele.
Kuuendat aastat Eesti teedel
Benny Nugis on kuuendat aastat Tallinna bussifirma Sebe teenistuses.
Neljal päeval järgemööda suundub ta poolsada inimest mahutava sõidukiga sinna, kuhu on parajasti vaja: Valka, Pärnusse, Narva... Tänavu üllatati teda kolm korda järjest Riia-otsaga ning ta on seltskonna ka Saaremaale viinud.
Algus oli olnud pisut keeruline, sest Viljandimaa mees ei tundnud kõiki teid, kus Sebe buss sõitma pidi. Esimesel paaril korral oli teejuht kõrval, kuid edaspidi pidi ta üksi ettenähtud paigad kätte leidma.
Sohver oligi hätta jäänud, kui Rakverest oli vaja edasi Kallastele sõita. «Palusin siis sõitjaid, et juhatagu teed,» meenutab ta.
Õhtul pärast kartulivõttu istus Benny Nugis juba liinibussile ja sõitis Tallinna, kus tal oli järgmisel päeval tarvis rooli asuda ning inimesed hommikul Haapsallu viia.
Bussijuht on Benny Nugis olnud varemgi — Viljandis. Enne seda töötas ta aastaid traktoristina.
Täna ilmselt Raassilla kollase elamu naabruses enam keegi ei küüruta: kartul on võetud. Nädalavahetusel oli selleks suurepärane ilm.
Tekst: Helgi Kaldma
Pilt: Peeter Kümmel
Ma küll lubasin siia üles panna vaid enda mõtteid, aga ned natuke ongi minu mõtted ja see jutt on armas. Mu issi oli seda tunnustust väärt. Musi, musi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar