On 16. aprill 2007. Tegelikult sai see lugu alguse juba ammu enne tänast, kuid just täna saab alguse uus etapp. Istun Tallinna lennujaama kohvikus, jälgin ehitustöid ja mõtlen omi mõtteid. Imelik tunne on. Kohe-kohe on algmas teekond, mille sarnast teist ilmselt kunagi ei tule. Mitu korda elus ma ikka Rwandasse sõidan? Ühe, ma arvan, aga mul on hetkel üsna ükskõik. Lennu väljumiseni on veel kaks tundi. Ootan isa. Täna algab minu reis Aafrikasse, kuhu ma tõenäoliselt enam kunagi tagasi ei lähe, aga mina olin novembris Brüsselisse sõites rohkem õhinas kui nüüd. Olen imelik. Olen tülpinud ja väsinud. Parema meelega oleksin kodus ja ootaksin, millal Kuperjanovi poisid linnaloale saavad. Homme õhtuks olen Kigalis, Rwandas, Aafrikas, tagasi oma juurte juures. Jah, Aafrika on ju elu häll. Seal on meie kõigi juured. Seal oleme kõik kodus. Olen koolist ja lõpukirjandist väsinud. Tahan magada, kuskil vaikselt üksinda olla, aga olen hoopis siin. Lennujaam. Võõrad inimesed, kes ootavad oma teekonda. Inimesed, kes lähevad koju või tööle või puhkama.
Hakkasin juba hommikul kümne paiku vanaema juurest Viimsist tulema. Sain Signega kokku ja tsillisime kahekesi niisama ülikoolis ja lähedalasuvates poodides. Siis pidi Siku loengusse minema ja mina hakkasin oma väikese musta kohvriga rõõmsalt ülikooli juurest lennujaama jalutama. Peaks mainima, et kusagil pärapõrgus lagunes mu kohvri sang ära ja ma pidin seda iga natukese aja tagant tagasi panema. See oli üsna piinarikas ettevõtmine.
Kella poole kahe paiku olin juba lennujaamas, kusjuures jõudsin isegi Ülemiste keskuses ostlemas käia. Nüüd ma siis passingi lennujaama kohvikus juba tükk aega tühja. Minust paar lauda eemal istub mees, kes näeb kahtlaselt mingi poliitiku moodi välja. Ehk ta ongi poliitik?
Ta räägib poliitikast ja joob vett. Mullita. Võib-olla sõidab ta Brüsselisse. See oleks loogiline, kas pole? Üks vanem mees jälgib mind teraselt. Ka tema joob vett.
Isa tuleb. Ta tuli mind lennukile saatma. Kahe paiku jõuab õpetaja ka. Istume siis kolmekesi natuke aega kohvikus ja ajame juttu. Räägime kirjandist. Saan teada, et isa kirjutas omal ajal lõpukirjandi taskurätiku pealt maha. No on suslik.
Umbes kolmveerand kolme paiku läheme pagasit ära andma. Annan enda kohvri ära. Õpetaja kotid on küll raskemad kui tohiks, aga ta saab need ikkagi lennukisse kaasa võtta. Mina loodan, et minu kohvrike ikka samal õhtul Brüsselisse jõuab ja terveks jääb, kuid ei muretse selle pärast väga. Ütlen issile head aega. Kahju on ära minna. Hakkan vist koduste järele igatsema. Ootame pardaleminekut. Õpetaja kasutab viimast võimalust internetti pääseda. Ja lähemegi lennukisse. See on väga väike. Saan akna all istuda. Mulle meeldib lennu ajal välja vaadata.
Helsingisse lennata on veider. See on ikka väga mõttekas lend ka. Ma sõidan kodust kooli ka kauem kui täna Tallinnast Helsingisse. Tõuseme õhku, veerand tundi lahe kohal ja maandume. Helsingi. Vahva ju. Soome kohal lennates tundus maastik all nagu nukumaa. Kõik oli nii väike ja armas.
Lennujaamas sõidame bussiga terminali, kus torkavad kohe silma tohutu arv väikesi poode ja veel väiksemaid jaapanlasi. Värav 20A juures on vaid üks vaba tool. Istun ja ootan, kuni õpetaja poes ära käib. Tal oli janu. Kui ta tagasi tuli, pätsasin endale ühe ärika juurest väikese tabureti, mis tegelikult on hoopis jalgade toetamiseks mõeldud. Kohatu.
Õnneks pole siin väga pikka ootamist. Järgmise lennuni on tund aega, mis tähendab, et pardaleminekuni jääb umbes pool tundi. Dokumendikontrollis näeme korraks soomlanna Hannat ja tema õpetajat, kuid nad kaovad peaaegu kohe silmist. Kui oleme pardakaardid ette näidanud, marsime vapralt treppidest alla bussi, mida peame veel mõne minuti ootama. Kui lõpuks sõitma hakkame, tundub, et me ei lahkugi siit kunagi ja meie eesmärgiks on teha põhjalik bussiekskursioon Helsingi lennujaamas. Lõpuks (mingi kümne minuti pärast) jõuame lennukisse ja saame vaikselt oma kohtadele istuda. Õige pea olemegi juba teel Brüsselisse.
Istun kahe soomlase vahel Mõlemad on väga tõsised inimesed. Akna all istuv naine tõmbab egoistlikult aknakatted alla ja nii ei ole mul mõtet sinnapoole enam vaadata. Minust vasakul istuv mees joob punast veini ja loeb terve reisi oma pabereis. Lennu ainsaks meelelahutuseks on väikesed ekraanid, kust lennu alguses ja lõpus näeb pilti lennuki eest ja alt ning vahepeal seda, kui kaua veel sõita on. Mul hakkab pea valutama. Uni on.
Lennukis antakse süüa ka. Ikkagi kaks ja pool tundi lennata ju. Nagu läheks Viljandist Tallinnasse. :D Söök on rõvedus, sest see sisaldab mingeid rõvedaid väikeseid sibulaid, mida ma lihtsalt ei suuda süüa. Õudne. Sõit möödub muidu üsna valutult. Olen lukus kõrvadega juba üsna ära harjunud ja ebaviisakad naabrid mind ei sega. Minust paremal on mingi kuri tädi, kes pidevalt omaette mõmiseb ja vasakul äärmiselt pühendunud ärimees. Lõbus seltskond, kas pole?
Ei ole.
Loen suure huviga mingit raamatut vangilaagrite elu kohta ja üritan naabritest mitte välja teha. Õnneks saab ka see reis varsti otsa ja olemegi Brüsselis. Maandumine on kiire ja ilus, kuid nagu ikka, võtab väravasse sõitmine nii kaua aega, et hakkab tunduma nagu oleksime siia lennukiga sõitnud (just sõitnud, mitte lennanud). Ülejäänu on juba rutiinne toiming - kiiresti lennukist välja, mööda lõputuid liikuvaid teid pagasilintide juurde, jaht oma kohvrile ja siis ilma dokumendikontrollita (EL'i kodanik ikkagi ju) välja. Vabadus! Peaaegu...
Sylvia on meile vastu tulnud. Kohustuslikud kolm põsemusi. Minu esimesed täna. Kohtun austrialastega ja brittidega ja lõpuks soomlastega ja prantslastega. Hämmastav, kui paljusid neist ma nägupidi mäletan. Ja otse loomulikult käib iga kohtumise juurde kolm musi. Tekib juba vaikne vastikus. Olen üsna tänulik Luke'ile, kes ei solvu, kui ma ütlen, et mulle musitamisest aitab ja kallistus kõlbab ka.
Siis kohvrid kaasa ja kiiresti väljapääsu poole. Hotelli jõuda on äärmiselt keeruline. :D Üle tee ja olemegi kohal. Kiire check in ja olemegi vabad. Kiire manitsus, et tunni aja pärast on õhtusöök ja kadunud me olemegi.
Tuba on jumalik, nagu Brüsselis ikka. Suur voodi, telekas, tugitool, suur vannituba ja nii edasi. Vaade on muidugi naljakas - parkimismajale ja lennujaama sissekäigule, aga tegelikult ei ole viga, sest mul pole eriti tahtmist aknast välja vahtida. Esimese asjana lähen pesema. Siin on 25 kraadi sooja. Õudne kui palav. Poole üheksast lähen pärast kiiret riietumist õhtusöögile. Võileivad, jook ja koogid. Väga maitsev on. Kõik söövad, joovad, ajavad juttu ja sõbrunevad üksteisega. Tore on. Sealsamas jagatakse meile mapid kavade ja nimesiltidega. Pastaka ja märkmiku saime ka. Jess. Nänn on tore!
Kavade kohta niipalju, et need on täiesti kasutud, sest esiteks on nad poolenisti prantsuse keeles ja teiseks muutuvad nad nii kiiresti, et ei ole mõtet neid vaadatagi. Nimesilt on aga miski, mida peame hoidma nagu oma hingeõnnistust. See on meie identiteet järgneva viie päeva jooksul. Ilma selleta ei pääse me mitte kuhugi. Ühesõnaga - kava paha, silt hea.
Pärast õhtusööki on koosolek, kus selgitatakse reisi reegleid ja muud sellist tehnilist värki. Minu laudkonnal on nalja nabani, sest ainult kolm inimest räägib prantsuse keelt ja mis te arvate, mis keeles kogu jutt käis?! Olen pärast koosolekut sama tark, kui ma olin enne seda. Mõttekas. Kogume kamba kokku ja suudume linnaga tutvuma. Ega me kaugele ei jõua. Lennujaama maa-aluse parkimismaja sissekäigu kohale piirdele kõikuma. Passime seal mingi pool tundi, ajame juttu, sõbruneme ja vaatame, kuidas Luke (UK) ja Karolis (Leedu) üsna edutult Alexandrale (Rootsi) külge löövad. Tüüpiline. Siis jalutame natuke mööda sulgemiseelset lennujaama ning suundume hotelli baari. Räägin Luke'iga Eestist ja Oxfordist ja Londonist ja ameeriklastest ja sõpradest. See on nii ebaõiglane, et ta Oxfordi sisse sai. Ta ei ole seda väärt, kurat võtaks. Olen kade, aga mis teha - tuleb leppida. Luke arvab, et olen abielus. Naljaks. Britid kannavad abielusõrmust vasakus käes (minu hõbesõrmust mäletad?). Kell hakkab juba vaikselt kesköötundi (sealse aja järgi) lööma. Olen väsinud nagu kõik teisedki. Igatsen koju või Rwandasse. Tahan hetkel lihtsalt Brüsselist ära. Otsustan, et aitab, soovin teistele ilusat und ja lähen oma tuppa magama. Enne lepime noortega veel kokku, et kohtume enne hommikusööki (kell 7) fuajees.
Tahan linade vahele. Tahan kaisukaru. Tahan koju. Tahan paljusid asju. Olen nii väsinud. Jään magama peaaegu kohe, kui pea padjale panen...
Hakkasin juba hommikul kümne paiku vanaema juurest Viimsist tulema. Sain Signega kokku ja tsillisime kahekesi niisama ülikoolis ja lähedalasuvates poodides. Siis pidi Siku loengusse minema ja mina hakkasin oma väikese musta kohvriga rõõmsalt ülikooli juurest lennujaama jalutama. Peaks mainima, et kusagil pärapõrgus lagunes mu kohvri sang ära ja ma pidin seda iga natukese aja tagant tagasi panema. See oli üsna piinarikas ettevõtmine.
Kella poole kahe paiku olin juba lennujaamas, kusjuures jõudsin isegi Ülemiste keskuses ostlemas käia. Nüüd ma siis passingi lennujaama kohvikus juba tükk aega tühja. Minust paar lauda eemal istub mees, kes näeb kahtlaselt mingi poliitiku moodi välja. Ehk ta ongi poliitik?
Ta räägib poliitikast ja joob vett. Mullita. Võib-olla sõidab ta Brüsselisse. See oleks loogiline, kas pole? Üks vanem mees jälgib mind teraselt. Ka tema joob vett.
Isa tuleb. Ta tuli mind lennukile saatma. Kahe paiku jõuab õpetaja ka. Istume siis kolmekesi natuke aega kohvikus ja ajame juttu. Räägime kirjandist. Saan teada, et isa kirjutas omal ajal lõpukirjandi taskurätiku pealt maha. No on suslik.
Umbes kolmveerand kolme paiku läheme pagasit ära andma. Annan enda kohvri ära. Õpetaja kotid on küll raskemad kui tohiks, aga ta saab need ikkagi lennukisse kaasa võtta. Mina loodan, et minu kohvrike ikka samal õhtul Brüsselisse jõuab ja terveks jääb, kuid ei muretse selle pärast väga. Ütlen issile head aega. Kahju on ära minna. Hakkan vist koduste järele igatsema. Ootame pardaleminekut. Õpetaja kasutab viimast võimalust internetti pääseda. Ja lähemegi lennukisse. See on väga väike. Saan akna all istuda. Mulle meeldib lennu ajal välja vaadata.
Helsingisse lennata on veider. See on ikka väga mõttekas lend ka. Ma sõidan kodust kooli ka kauem kui täna Tallinnast Helsingisse. Tõuseme õhku, veerand tundi lahe kohal ja maandume. Helsingi. Vahva ju. Soome kohal lennates tundus maastik all nagu nukumaa. Kõik oli nii väike ja armas.Lennujaamas sõidame bussiga terminali, kus torkavad kohe silma tohutu arv väikesi poode ja veel väiksemaid jaapanlasi. Värav 20A juures on vaid üks vaba tool. Istun ja ootan, kuni õpetaja poes ära käib. Tal oli janu. Kui ta tagasi tuli, pätsasin endale ühe ärika juurest väikese tabureti, mis tegelikult on hoopis jalgade toetamiseks mõeldud. Kohatu.
Õnneks pole siin väga pikka ootamist. Järgmise lennuni on tund aega, mis tähendab, et pardaleminekuni jääb umbes pool tundi. Dokumendikontrollis näeme korraks soomlanna Hannat ja tema õpetajat, kuid nad kaovad peaaegu kohe silmist. Kui oleme pardakaardid ette näidanud, marsime vapralt treppidest alla bussi, mida peame veel mõne minuti ootama. Kui lõpuks sõitma hakkame, tundub, et me ei lahkugi siit kunagi ja meie eesmärgiks on teha põhjalik bussiekskursioon Helsingi lennujaamas. Lõpuks (mingi kümne minuti pärast) jõuame lennukisse ja saame vaikselt oma kohtadele istuda. Õige pea olemegi juba teel Brüsselisse.
Istun kahe soomlase vahel Mõlemad on väga tõsised inimesed. Akna all istuv naine tõmbab egoistlikult aknakatted alla ja nii ei ole mul mõtet sinnapoole enam vaadata. Minust vasakul istuv mees joob punast veini ja loeb terve reisi oma pabereis. Lennu ainsaks meelelahutuseks on väikesed ekraanid, kust lennu alguses ja lõpus näeb pilti lennuki eest ja alt ning vahepeal seda, kui kaua veel sõita on. Mul hakkab pea valutama. Uni on.
Lennukis antakse süüa ka. Ikkagi kaks ja pool tundi lennata ju. Nagu läheks Viljandist Tallinnasse. :D Söök on rõvedus, sest see sisaldab mingeid rõvedaid väikeseid sibulaid, mida ma lihtsalt ei suuda süüa. Õudne. Sõit möödub muidu üsna valutult. Olen lukus kõrvadega juba üsna ära harjunud ja ebaviisakad naabrid mind ei sega. Minust paremal on mingi kuri tädi, kes pidevalt omaette mõmiseb ja vasakul äärmiselt pühendunud ärimees. Lõbus seltskond, kas pole?
Ei ole.
Loen suure huviga mingit raamatut vangilaagrite elu kohta ja üritan naabritest mitte välja teha. Õnneks saab ka see reis varsti otsa ja olemegi Brüsselis. Maandumine on kiire ja ilus, kuid nagu ikka, võtab väravasse sõitmine nii kaua aega, et hakkab tunduma nagu oleksime siia lennukiga sõitnud (just sõitnud, mitte lennanud). Ülejäänu on juba rutiinne toiming - kiiresti lennukist välja, mööda lõputuid liikuvaid teid pagasilintide juurde, jaht oma kohvrile ja siis ilma dokumendikontrollita (EL'i kodanik ikkagi ju) välja. Vabadus! Peaaegu...
Sylvia on meile vastu tulnud. Kohustuslikud kolm põsemusi. Minu esimesed täna. Kohtun austrialastega ja brittidega ja lõpuks soomlastega ja prantslastega. Hämmastav, kui paljusid neist ma nägupidi mäletan. Ja otse loomulikult käib iga kohtumise juurde kolm musi. Tekib juba vaikne vastikus. Olen üsna tänulik Luke'ile, kes ei solvu, kui ma ütlen, et mulle musitamisest aitab ja kallistus kõlbab ka.
Siis kohvrid kaasa ja kiiresti väljapääsu poole. Hotelli jõuda on äärmiselt keeruline. :D Üle tee ja olemegi kohal. Kiire check in ja olemegi vabad. Kiire manitsus, et tunni aja pärast on õhtusöök ja kadunud me olemegi.
Tuba on jumalik, nagu Brüsselis ikka. Suur voodi, telekas, tugitool, suur vannituba ja nii edasi. Vaade on muidugi naljakas - parkimismajale ja lennujaama sissekäigule, aga tegelikult ei ole viga, sest mul pole eriti tahtmist aknast välja vahtida. Esimese asjana lähen pesema. Siin on 25 kraadi sooja. Õudne kui palav. Poole üheksast lähen pärast kiiret riietumist õhtusöögile. Võileivad, jook ja koogid. Väga maitsev on. Kõik söövad, joovad, ajavad juttu ja sõbrunevad üksteisega. Tore on. Sealsamas jagatakse meile mapid kavade ja nimesiltidega. Pastaka ja märkmiku saime ka. Jess. Nänn on tore!
Kavade kohta niipalju, et need on täiesti kasutud, sest esiteks on nad poolenisti prantsuse keeles ja teiseks muutuvad nad nii kiiresti, et ei ole mõtet neid vaadatagi. Nimesilt on aga miski, mida peame hoidma nagu oma hingeõnnistust. See on meie identiteet järgneva viie päeva jooksul. Ilma selleta ei pääse me mitte kuhugi. Ühesõnaga - kava paha, silt hea.
Pärast õhtusööki on koosolek, kus selgitatakse reisi reegleid ja muud sellist tehnilist värki. Minu laudkonnal on nalja nabani, sest ainult kolm inimest räägib prantsuse keelt ja mis te arvate, mis keeles kogu jutt käis?! Olen pärast koosolekut sama tark, kui ma olin enne seda. Mõttekas. Kogume kamba kokku ja suudume linnaga tutvuma. Ega me kaugele ei jõua. Lennujaama maa-aluse parkimismaja sissekäigu kohale piirdele kõikuma. Passime seal mingi pool tundi, ajame juttu, sõbruneme ja vaatame, kuidas Luke (UK) ja Karolis (Leedu) üsna edutult Alexandrale (Rootsi) külge löövad. Tüüpiline. Siis jalutame natuke mööda sulgemiseelset lennujaama ning suundume hotelli baari. Räägin Luke'iga Eestist ja Oxfordist ja Londonist ja ameeriklastest ja sõpradest. See on nii ebaõiglane, et ta Oxfordi sisse sai. Ta ei ole seda väärt, kurat võtaks. Olen kade, aga mis teha - tuleb leppida. Luke arvab, et olen abielus. Naljaks. Britid kannavad abielusõrmust vasakus käes (minu hõbesõrmust mäletad?). Kell hakkab juba vaikselt kesköötundi (sealse aja järgi) lööma. Olen väsinud nagu kõik teisedki. Igatsen koju või Rwandasse. Tahan hetkel lihtsalt Brüsselist ära. Otsustan, et aitab, soovin teistele ilusat und ja lähen oma tuppa magama. Enne lepime noortega veel kokku, et kohtume enne hommikusööki (kell 7) fuajees.
Tahan linade vahele. Tahan kaisukaru. Tahan koju. Tahan paljusid asju. Olen nii väsinud. Jään magama peaaegu kohe, kui pea padjale panen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar