Mul on praegu tõsine hirm, et kõik ei lähe nii nagu peaks. See ei ole selline ebameeldiv tunne, mis kuskil sisemuses vaikselt torgiks. Ei. See on hääl, mis kuskil mu mõistuse ja südame vahel täiest kõrist karjub, et midagi on viltu.
Ma ei saa end ka ettevaatusele manitseda, sest siin ei saa ma midagi teha. Asjade edasine käik on teistes kätes ja ainus roll, mis minul selles etenduses kanda on, on pealtvaataja oma. Selle peale ütleks üks mustanahaline sõber muheda irvega "Sit back, relax and enjoy the show". Kuid etendus, mida siin mängitakse, on stseen minu elust. Elust, mida mina pean pärast selle stseeni lõppu veel kuidagi edasi elama. Tahaks hüpata lavale ja karjuda, et nüüd mängin mina ka, kuid see ei ole võimalik.
Istun siis oma taburetil ja jälgin, kuidas niiöelda näitlejad sammuvad oma rollides sinna, kuhu ma neid hea meelega jalutama ei laseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar