...avastad, et oled just vihma käest räästa alla astunud.
Eilne päev algas traagiliselt. Sügavas transilaadses olekus läksin tööle ja istusin pool päeva pooluimasena väreleva ekraani ees. Ajasin asju sügavas ükskõiksuses. Seest oli tuim ja tühi. Valu ei olnud, ühtegi pisarat ei kukkunud. Kuulasin, kuidas teised toru otsas nutavad, kuid mina ei suutnud. Midagi ei tulnud. Mõtted olid kogu aeg mujal. Ühel hetkel rääkisin Kaidi-Kerliga ja sel hetkel oli tunne, et peaksin nutma, et ei tohiks nii rahulik olla, kuid pisarakanalid olid täiesti kuivad. Tegin oma töö ära, hoidsin mõtteid mujal, teades, et tegelikult peaksin kodus patja nutma, aga üritasin tööl aega viita, et ei peaks koju minema ja avastama, et mul on aega juhtunule mõelda. See olnuks liiast. Pärast seitset jooksin bussi peale ja ühikasse, panin oma asjad kokku ja jooksin trammile. Sõitsin Hobujaama, sest õiget trammi ei olnud. Teadsin juba, et olen rongist maha jäänud, kuid läksin ikkagi järgmise trammi peale, et Balti jaama sõita. Enne järgmist peatust varastasid kaks vene noormeest mu seljakotist osakese mu kõige hinnalisematest asjadest. Mõne minutiga kadusid mitmetonnine iPod, 400 pluss veel natuke krooni sularaha ja kaks paari kullast kõrvarõngaid. Rahakotti kõigi mu kaartidega millegipärast ei võetud. Taipasin, et midagi on valesti, alles siis, kui kutid olid maha läinud. Teha ei olnud enam midagi. Rongist jäin maha. Tulin siis Balti jaamast kesklinna tagasi, läksin bussijaama poole ja helistasin politseisse. Tegelikult teadsin, et politsei ei saa siin enam midagi teha, sest ma ei tea oma iPodi seerianumbrit ja poisid on ilmselt ammu kuskile majade vahele kadunud. Aga patrull tuli siiski välja. Sõitsime tunnikese Tallinnas ringi, otsisime mehi, politseinikud teavitasid kahtlusalustest ka kesklinnas patrullivaid kolleege. Seejärel viidi mind jaoskonda avaldust kirjutama. Kell kümme alustasin oma koti, kohvri ja kastiga juba teist korda teed bussijaama poole. 22:20 sõitsime Tallinna linnast välja. Ma tundsin tohutut raevu. Ma ei nuta taga oma asju - ei ole mul kahju iPodist, mis sest, et see on kallis ja mul oli seal olulisi asju, ega kõrvarõngaid, kuigi ka need olid hinnalised ja mulle kingitud, ega raha, kuigi selle eest pidin ostma Laura ja Siimu sünnipäevakingid, - aga ma olen vihane nende varaste peale. Milline häbematus. Olen tige enda peale. Ma oleks võinud taibata, et nende tegevus on kahtlane, kuid mis siin enam. Nüüd ei ole enam midagi teha. Tartusse jõudes tuli peale meeletu kergendus. Miski Tartu kärekülmas õhus tundus täna varahommikul nii soe ja kodune. Miski mulle vastu tulnud Laura kallistuses ütles, et kõik saab korda. Miski selles viletsas Statoili hot dogis oli nii meeletult lohutav. Kella poole nelja paiku Laura juures suurest kurnatusest uinudes teadsin, et öö kõige pimedam hetk saabub vahetult enne koitu...
*Eile õhtul oli mu peas miljon lauset ja kõik need algasid sõnaga "kui". Täna hommikul neid enam ei ole. Mis oleksitest ei ole kasu. Ma ei ole täna enam Tallinnas. Olen Tartus ja see, mida oleksin eile Tallinnas võinud teisiti teha, ei loe enam karvavõrdki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar