Mida ma ikka oskan öelda

Inimesi selgelt rohkem kui oskan mäletada. Ei, mäluauku ei ole. Lihtsalt nimede meenutamisega on natuke raskusi. Aga ma üritan. Minu siirad tänusõnad kogu selle kaasatoodud alkoholi eest lähevad järgmistele inimestele (ilmumise järjekorras vist - kui tundub, et miski on valesti, siis ma järelikult enam ei märganud, kui uks avanes):
Allar, Helina, Kristiina, Helger, Kadri, Kati, Tiina, Taavi, Siim, Timo, Paul, Annes, Priit, Tarvo, Teet ja Madis. Ma rohkemaid ei suuda hetkel meenutada. Ei ole kindel, kas oligi rohkem. Ärge tundke end puudutatuna, kui ma ära unustasin, süüdistage alkoholi.
Ma ei tea, kuidas teiega, aga minul oli eile väga lõbus. Otse loomulikult mängisime totraid mänge. Tähendab, seda, millel nimeks Alias. Kes võitis? Loll küsimus, mina mängisin ju ka. Meie Helgeriga võitsime. Milline üllatus. Aga ma pean ütlema, et meie publikuleer oli väga toetav. Õhtu lagi oli siis, kui ilmus Madis tõukerattaga (sic!) ja siis keegi idioot lubas minul sellega sõitma minna. Kas te ikka nägite, kui palju alkoholi ma olin selleks ajaks ära tarbinud?!? No esimene kord sellest Raatuse mäest alla sõita oli küll hirmus. Konstantne surmahirm püsis kogu laskumise. Tõukeratas vänderdas, käed-jalad värisesid ja ise mõtlesin, et saan kohe surma. Ilmselt mõtlesid Madis ja Allar mäe otsas sedasama. Ronisin mäe otsa tagasi ja lasin uuesti. Vähe parem. Pisaraid enam ei jooksnud. Siis lasi Allar ka. Seda oli vaadata ainult natuke nõmedam kui ise lasta. Kolmandat korda laskusin veel ja siis tundsin end millegipärast nii osavana, et otsustasin teemärgistuste vahel slaalomit teha. Kui poisid mäe otsas siis minu pärast hirmu ei tundnud, siis ma ei räägi nendega enam kunagi.
Siis mingil hetkel hakkasid inimesed ära minema, aga see oli juba enne Madise saabumist. Aga kuskil kella poole kahe paiku oli maja peaaegu tühi. Allar sättis diivanile magama. Egert juba magas. Koristasin siis viimased klaasid ja pudelid, pesin laua ning kobisin magama. Aga see magamine ei olnud nii lihtne midagi. Ärkasin pidevalt üles ja lõpuks oli asi nii hull, et kell neli olid silmad pärani lahti ja uni ei tulnudki tagasi. Persse! Vegeteerisin siis seal voodis ja kell kuus hakkasin asjatama. Käisin pesus, kusjuures laamendasin elu eest, aga Allar, va vana lohe, ei ärganudki üles. Siis praadisin Egertile hommikusöögiks muna. Laamendasin nagu jaksasin, aga Allar, va vana lohe, ei ärganudki üles. Nii ma siin siis istun - kell on seitse esmaspäeva hommikul, olen pesnud, tuba on korras, tegin Egertile süüa, pugin ise praemuna ja kiirsuppi, Egert läks tööle ja üldse tundub elu hull lill olevat, ainult et Allar, va vana lohe, magab ikka veel.