Olen siin, kuid samas on hetkel tunne, et olen kuskil ära. Pärast Tartus veedetud nädalat Tallinnasse naastes oli tunne enam kui veider. Tallinn mõnes mõttes meeldib mulle. Peaaegu keegi ei tunne sind, ei kommenteeri sinu hindeid ega räägi sinu õdedest-vendadest. Alati kihab elu. Ei ole seda surnuvaikust, mis väiksemates kohtades ja ka näiteks Tartus aeg-ajalt maad võtab. Laupäeva varahommikul Tallinnasse jõudes ei olnud head tunnet. Ehk lahkusin siit nädala eest liiga negatiivsete tunnetega, ehk oli linnas midagi muutunud, ehk jõudsin nädalaga muutuda mina. Ei tea, kuid miski on teisiti.
Pärnamäe kalmistu mändide all seistes mõtlesin, miks ma seal olen. Miks mitte kuskil mujal? Vastus ei tulnud lihtsalt, kuid ometi on üks lihtsamaid põhjuseid üldse - ma tahan. Valisin nii.
Praegu toimetuses laua taga istudes mõtlen samamoodi, mida ma siin teen, miks ma siin olen. Aga ma tahan siin olla. Tahan teha seda, mida ma teen. Tänane päev aga ei sobi mulle. Täna on pühapäev, päev, mil paljud räägivad sellest, kuidas nad pärast nädalavahetust Tartusse tagasi pöörduvad. Mina ei lähe. Ma ei saa, sest olen ise nii valinud. Aga hetkeks soovin, et poleks seda teinud. Ma ei kahetse. See, mida tunnen, ei ole kahetsus. See on igatsus.
Ma ei ole enam see tavaline tudeng, kes nädalavahetuseks koju sõidab, et pühapäeval naasta. Samas ei käinud ma möödunud aastal kodus just väga tihti, kuid mul oli see võimalus. Praegu istun siin ja tunnen sügavat ängistust, sest ma ei saa minna. Mul ei ole enam võimalust. Olen selle ise ära andnud. Mul ei olegi enam neid nädalavahetusi, mil saaksin koju minna. Pean lootma, et mu pere tuleb ise minu juurde. Aga ma tean, et nad ei tule. Nad ei saa. Me oleme langetanud oma valikud ja nende valikute põhjal teevad teised nüüd valikuid meie eest. See peabki nii olema. Lihtsalt tuleb hoolega valida. Pole hullu.
Istun siin ja tunnen igatsust. Tahaksin istuda rongis ja vaadata, kuidas vihmapiisad klaasile lajatavad, kuidas mets möödub ja maastikust saab värvide virvarr. Tahaksin olla teel. Tahaksin öelda, et lähen täna tagasi Tartusse, aga ma ei lähe. Minu ainus teekond täna on bussis Lasnamäelt kesklinna. Värve ei ole, metsa ei ole ja maastiku asemel on sügavhallid majad ning masendavalt tilkuvad räästad. Aga teistele soovin ma ilusat teed, head kohalejõudmist ja suurepärast olemist. Keha tahab koju ja hing ihkab Tartusse, kuid mõistus teab, et olen seal, kus ma olema pean - Tallinnas. Natuke veel ja siis tulen ma tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar