Olen kuidagi väga sujuvalt jõudnud sellesse punkti oma emotsionaalses elus, kus enam hullemaks minna ei saa. Ma ei räägi elu praktilisest, materiaalsest poolest, vaid sellest kõigest, mis on minu sees ja mida ma ei suuda kuidagi endast välja lasta.
Pealtnäha võiks öelda, et asju, mis võiksid viltu minna, on veel küllaga, nii et tegelikult ei saa ma öelda, et enam hullemaks minna ei saa, kuid ma leian, et see emotsionaalne kuristik enam sügavamaks ei veni. Selle kohta ütleks ma, et ka 11 kilomeetri sügavusel on elu ja ma tean seda, sest ma näen. Aga enam sügavamale minna ei saa.
Ma ei ole end läbi põletanud. Ma saan töö juures hakkama ja üsna hästi - tunnen ise, et olen õppinud ja teen teatud asju paremini kui varem. Siiski on viimaste nädalate emotsionaalsed altminekud mind niivõrd nõrgestanud, et kui ma ka töö juures murduks, ei imestaks ilmselt keegi. Ma ei suuda kuidagi välja mõelda, milles läbipõlemine väljendub. Kui teaksin, oskaksin ehk märke näha.
Praegust madalseisu põhjustab tõsiselt see, et mu keha on meeletult valus. Olin eile valmis oma käed otsast ära närima, et need ei valutaks. Täna ma lihtsalt soovin, et neid ei oleks. Kui keegi neid tahaks, annaksin ära. See valu kätes voolab ka kogu ülejäänud kehasse ja nii olen lihtsalt õnnetu valukogum. Juba selle sissekande trükkimine on raske, sest sõrmede tõstmine liigutab käelaba, see rannet, see omakorda käsivart, see küünarnukki ja nii edasi. Tulemuseks on see, et kõik valutab. Hullusti.
Olen õnnetu ega karda seda tunnistada. Mul on päikest vaja. Kes tuleb minuga päikest otsima?
1 kommentaar:
Mina saadan oma Rootsi päikese Sinule, kullake:) Ja kas see kätevalu ei või olla natuke põhjustatud sellest,et tegid talvevardue kogumisega natuke endale liiga...Just a thought.:)
Aga tea,et ka pilvede taga paistab päike ning ma olen alati olemas, kui Sul vaja on. (Hetkel küll telefonitsi ja interaktiivselt, ent ka see aitab, kui väga vaja.:))
PAI! KALLI!
Postita kommentaar