Siin ma siis olen - teel Tallinnast Tartusse. Töölt kooli poole. Tunne on hea, kuigi väsimus tahab murda. Jätkub halbade uudiste saaga. Vanaema on tõsiselt haige. Ta toodi Viljandist Tartusse ja viiakse veel kuhugi operatsioonile. Njah. Iseenesest loodan, et see periood läheb ruttu mööda ega ole pelgalt jäämäe tipp sellest, mis mind veel ees ootamas on.
Bussijuht on killuvana. See on neil Sebes vist kombeks, kuigi ma ei tea, kui killuvana minu paps on. Ega vist eriti, aga vahel rebib küll nii, et naera end või pooleks. Tänane bussijuht tõusis enne sõidu alustamist püsti ja teatas: "Vaadake, selle bussiga on nüüd selline lugu, et see buss, mis siin tegelikult sõitma pidi, läks katki, aga see remonditi Kose ristis ära, nii et see buss viib teid ainult Kose risti ja seal istute teise bussi peale. Kes ümber istuda ei soovi, see võib jalgsi edasi minna. " Nojah, mis sa selle peale ikka kostad? Eelmine bussijuht, kellega sõitsin, oli aga märksa andekam.
See oli 29.augustil ja tulin millalgi pärast kümmet Tallinnas Tartu bussi peale. Vahetult enne väljumist tõusis bussijuht püsti ja pöördus reisijate poole järgmise teatega: "Tere! Mul on rõõm teile teatada, et see buss on natukene teistmoodi. Selles bussis tualett ei tööta. Kui teil on aga mingi mure, tulge julgesti minu juurde. Olen siin ees teie jaoks alati olemas. No ja kui mind siin ees juhtumisi ei ole, siis võite end lohutada teadmisega, et teil on märksa suurem mure, kui see, mille pärast te mind otsisite. See oli ka kõik. Aitäh, et valisite just Sebe ja kena reisi kõigile!"
Terve buss vappus naerust. Täna kostus ainult vaikseid nõusolevaid hõikeid. Aga pole hullu. Kose ristini on veel natukene maad. Loodetavasti läheb ümberistumine hästi, sest selle koerailmaga ei taha küll eriti väljas kopitada. Kuuldavasti oli Tartus täna märksa parem ilm kui Tallinnas. No sadas mõlemal pool ühtviisi, aga vähemalt tuli Tartus vihma ülevalt alla, mitte tänavaga paralleelselt nagu Tallinnas.
Olen juba tükk aega Tallinnast ära tahtnud. Seal on vastik. Ei ole seda Tartu kodust tudengimöllu. Ei ole Egerti pannkooke, ei ole Laurat, kellega rämpstoitu süüa, ei saa Kadri ja Katiga keset tänavat kokku joosta, ei ole ka Taavit, kelle õla najal oma kurva saatuse pärast nutta, ning kõige tipuks puudub kodutunne, mis Tartus nii lihtne tekkima on. Tallinnas on pelgalt töö. Jah, ma armastan oma tööd, aga ikkagi jääb suhu see kohustuse maik, mis muudab kogu pealinna vastikuks. Otse loomulikult aitab Tallinn kogu oma olemusega sellele vastikustundele hoolega kaasa, sest kui see sõltuks ainult tööst, ma ilmselt armastaksin seda linna.
Tartuni on üle saja kilomeetri, aga ma juba praktiliselt tunnen selle tänavaid oma jalge all. Kuulen vaimusilmas Taaralinna liiklusmüra ja näen tigutorni vilkuvaid tulesid. See kõik on pelgalt ettekujutus, aga aitab mul ometi tunda end meeletult hästi. See on sama tunne nagu siis, kui tuled hästi kaugelt ja saabud viimaks ometi koju ning mõtled endamisi: "Ma lähen koju." See on hea tunne. Rahu. Minu selle nädala märksõnaks saab ilmselt küll haigla, aga see praegune tunne aitab sellele sügava rahuga vastu minna. Süda on küll raske, aga jalad lähevad edasi lausa enneolematult kergelt.
Ma lähen koju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar