Eilne päev oli teletöö klassika. Jõudsin tööle kell pool kaksteist otse Tartust, kus Tallinnaga võrreldes oli poole soojem, aga mitte kedagi teist ei olnud. Vaatasin läbi Kärdlast tulnud materjali, kirjutasin koodid välja ning pidin ootama kellegi saabumist, sest mul ei ole arvutile ligipääsemiseks koodi. Lõpuks tuli Age ja hakkasin oma lugu kirjutama. Kuskil kella kahe ja kolme vahel jooksis juhe täiesti kokku. Kõik kiilus kinni ja ma ei suutnud enam sõnagi kirjutada. Võtsin siis vahepeal käsile välisuudise. Ja milline rõõmus uudis see küll oli. Not. Ühendriikides sõitsid kokku reisi- ja kaubarong ning hukkunute arv tõuseb pidevalt. Kui olin selle ära teinud, nokitsesin Kärdla haigla uudise kallal ja lõpuks läksin välisuudisega montaaži. See läks ruttu ja tagasi tulles lõpetasin ka Kärdla asja kirjutamise. Veidi enne kuut olin valmis montaaži minema, kuid see oli hõivatud.
Kümme minutit enne saadet valmistus teine montaaž saateks ja esimeses oli Age, kes närviliselt oma toidulisandite lugu kattis ja üsna ülbelt lajatas, et suva minu loost. Nojah siis. Tol hetkel oli tõsiselt tunne, et istuks kuskile nurka maha ja nutaks. Sain kaks minutit pärast seitset montaaži ja saade oli juba täies hoos. Kurat. Mul oli kahe minuti pikkune lugu, mille monteerimiseks läheb tavaliselt umbes 40 minutit. Panime Janisega Kärdla loo kokku ei vähem ega rohkem kui seitsme minutiga. Enne, kui sisse lugema läksin, ütlesin Janisele ajakoodi, ta pani pildi jooksma ja ma lugesin peale, saamata õieti arugi, mis pilt mul seal jookseb. Selleks ajaks, kui Talis tuli ütlema, et meil on veel minut, olime just lõpetanud. Vaatasin oma loo saates ära ja seejärel istusin lihtsalt keset toimetust põrandale maha. Persse! Kes ütles, et lugu ei saa seitsme minutiga teha?!? Saab ja kuidas veel! Samas väga tihti ei soovita.
Siis kutsus Age mind koos teistega enda hüvastijätupeole. Ta nimelt vahetab meid oktoobri alguses rahvusringhäälingu vastu välja. Istusime siis Talise ja Agega Kristi autosse ning sõitsime poodi kraami järele. Siis käisime ühikast läbi ja ma viskasin oma spordikoti voodile ning jooksin autosse. Sõitsime Age juurde vanalinna. Korter on tal ikka viimase peal. Age, Talise ja saabunud Kaidi-Kerliga hakkasime siis külalistele (sealjuures endile) süüa vaaritama. Saime kõige kummalisema pastasalati ever, siis tegime wrappe, mis olid meeletult head, otse loomulikult olid beebiporgandid ja viinakokteilid. Lahe oli. Üldse voorisid Age juurest läbi mina, Talis, Kaidi-Kerli, Anne, Kristjan, Kristi, Raili, Urmas, Sirje, Janis oma naise, sõbra Raineri ja tolle naisega ja rohkem vist ei olnudki.
Kuskil poole kahe ajal komberdasin Talise ja Kaidi-Kerliga kodu poole. Ühikasse jõudes avastasin, et toanaaber Raili ei ole mõistnud magama minna ja nii ajasime poole neljani juttu. Siis otsustasime vooditesse pugeda ja ma kustusin üsna ruttu ära, hinges meeldiv teadmine, et uudist on võimalik seitsme minutiga monteerida. Praktiliselt maailmaklass.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar