Arrrhhhhh

Täna vihastasin Kati peale jubedalt. Väga jubedalt. Ja ma ei kavatse seda salata. Reageerisin ka vastavalt. Kõige selle juures jääb mul aga õigust ülegi. Kati ütles, et alandasin teda - ma ei suuda uskuda, et suutsin teda alandada rohkem kui tema mind alandas. Kelle ees ma teda küll alandasin? Ei tea isegi. Tema kiri jõudis aga poole gümnaasiumini, mille vilistlane ma olen. Jah, see kiri ei olnud midagi hullu, aga sellest puudusid teatud vägagi olulised osad ja see on kivi minu kapsaaeda. Kivi on vähe öeldud. Mul on nüüd maja taga oma Mount Rushmore ning kõiges selles on süüdi tõsiasi, et mul on rohkem kogemust kui Katil. Kui Pullerits midagi loengus kolm korda ütleb ja teeb seda kolm loengut järjest, võiks külge hakata, aga samas on lihtsam minu kogemust materdada. Ja tehke nüüd kõnedele mittevastamisest ka draama, mis kestaks vähemalt kolm head hooaega. Persse. Selle tunni jooksul tulnud kaheksast kõnest võtsin vastu kaks - üks mu emalt, teine Taavilt, kellega meil oli teatud kokkulepe. Aga võid vabalt mõelda, et ma ei tahtnud lihtsalt rääkida, sest ka see on tõsi, ja kui sa oleksid pannud tähele seda, mida päeval varem rääkisin, teaksid ehk ka, miks.
Inimesed minu ümber on hakanud järjest väga ootamatult surema. Väga kallid inimesed. Juba mitu päeva on üks lähedastest sellele väga lähedal. Veel üks. See ei ole vabandus, aga ma võin ju tunduda olevat oma parimas vormis, kuid tean, et olen murdumas. Kati, anna andeks, aga mul ei ole sinu jaoks aega - ma loodan, et sa teed sellest teemast rõvehea loo, sest sa suudad seda. Ma olen jätkuvalt väga kuri, sest selle kirja sattumine sellesse listi nullis minu jaoks midagi väga olulist. Põhiliselt olen kuri aga seetõttu, et maailm minu ümber, see mõnus soe pesa, mille olen enda jaoks pununud, hakkab raohaaval laiali pudenema ja ma ei saa sinna midagi teha. Ühel heal päeval üsna varsti ma murdun ja ma loodan, et kedagi teist ei ole sel hetkel minu juures, sest ma lõhuksin teidki ära.