Igavene rebane

Enam ei ole popp ja noortepärane olla igavene tudeng. Ainult igavesed rebased on nüüd lahedad. Ja mina olengi lahe. See juhtub küll esimest korda elus.
Pärast eriti meeldejäävat aktust ja tuutoritundi külmetasime Pirol rebaseid (mängisime nendega paar mängu ja lasime nad siis suurest kahjutundest varem ära). Õhtul kell üheksa saime taas Trehvis kokku. Näitasin õhtu jooksul viiel korral üles lausa hämmastavat osavust. Ma ei suuda ise ka uskuda, et ma nii osav võin olla. Esimesed neli korda oli ok, aga viies oli juba natuke rott. Ilmselt on asi selles, et see oli pirni, mitte maasika. Aga suured tänud kõigile viiele suurepärasele noormehele - Timo, Kaarel, Madis, Lauri ja Mikk, te olete väga toredad.
Mind üllatab see, et suutsin nii palju nimesid meelde jätta - Andi, Andre, Sigrid, teine Sigrid, Signe, Kaarel, Mikk, Katre, Kelli, Raul, Liivika, Elen-Greete, Priit, Siret, Anneli, Mari-Liis, teine Mari-Liis, Liisu, Oleg, Maria, Sten, Mihkel, teine Mihkel, Iris, Inger ja Helen. See on hetkel minu võimete lagi. Andestust nende ees, kes välja jäid. Mul on mõningate inimeste näod kuskil sügaval mälus olemas, aga nimi on kuskil mõõtmata avarustes kaotsis.
Aga täna algab minu "rebaseaasta" sissejuhatusega sotsiaalteadustesse ja niinimetatud ellujäämiskursuse ehk õpioskustega ülikoolis. Yeey.