Sest sa ei tea isegi...

Hetkeks peatub kogu maailm ja ma astun maha. Sina ka. Maailm tiirleb pärast meie lahkumist edasi. Üha kiiremini ja kiiremini. Meie seisame paigal ja miski muu ei loe. Hingan sisse kõike ümbritsevat. See sulle nii omane lõhn jääb ninasõõrmeisse kummitama veel kauaks. Hingan seda sisse ja kõik täitub kummalise rahuga. Sa üritad minu järele haarata. Ei. Ma astun sammu tagasi ja sa ei ulatugi minuni. Siis langeb kardin. Sina oled selle ees. Mina selle taga. Naeratan. Kummardan kergelt mustavale kardinale ja lahkun üksinda lavalt. Sina seisad teisel pool ja lehvitad rahvale, keda sa ei tunne. Minu roll on mängitud. Sinu oma alles kestab. Vaatus on läbi ja ma lähen ära. Sina jääd. Tunnen koridoridesse kadudes ninas ikka veel sinu lõhna. Paar aplausi veel ja sina mind enam ei mäletagi. Sinu lõhn jääb minu sõõrmeisse aga alles. Astun maailma tagasi. See tiirleb tohutu kiirusega, kuid kõik seisab paigal. Nii on see alati olnud. Oleme mina ja lõhn, mis meenutab seda, mis kunagi oli. Sind enam ei ole.