Täna ma avastasin taas, et maailmas on paras ports inimesi, kes mind armastavad ja keda mina armastan. Hulk inimesi, kellest ma kunagi ei loobuks. Rahvamass, keda ma hiljuti veel ei tundnud, aga nüüd ei kujutaks elu ilma nendeta ette. Inimesed, kelle heaks ma oleksin üsna paljuks valmis. Inimesed, keda ma ehk eriti ei tunne, aga keda tahaks tundma õppida. Inimesed, kes astuvad ruumi, ütlevad kolm lauset ja juba ma tean, et nii armastusväärse inimesega pole ma tükil ajal tutvunud.
Kas te ei ole siis märganud, et kõige veidra ja vastiku kõrval on elu ikkagi armastust täis?
"Dõmdõdõmm, dõmdõdõmm, dõmdõ-dõmdõ-dõmdõdõmm."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar