Eile jalutasime Kristaga konvendist koju nagu alati. Rääkisime seekord meesterahvastest ja nendega suhtlemisel ette seatavatest ning ette tulevatest piirangutest. Juhtusin kogemata mainima midagi selle kohta, et mehe kaisus peab olema hea magada. Seepeale tegi Krista mulle kiire psühhoanalüüsi ja selgitas välja, et just seepärast mul ongi rinnamärk "Kallistan hea meelega". Põhjuseks siis see, et ma sondeerin kallistustega pinda. Kui kalli ikka hea ei ole, siis ju ei ole seal kaisus kah nii tore olla.
Ma pidin suurest naerust püksi pissima. Aga järele mõeldes on selles teoorias muidugi ka üksjagu naiselikku loogikat. Miks mina küll selle peale ei tulnud? Nüüd ma saan aru, miks ma Kristaga ikka nii hästi läbi saan - temaga on naljakas, enamasti suudame intelligentset vestlust arendada ja meil on rohkem ühist kui võinuks arvata.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar