Eks ole ju täiesti mõttetu halada selliste asjade pärast, mida sa ise muuta ei saa. Ka teiste palumine on asjata, sest ajalugu näitab, et nad lihtsalt ei aita ja oma supist pead ise välja ronima - seda ka siis, kui teised selle sulle kokku on keetnud.
Lisaks muudele jamadele leidub veel isendeid, kes lisaks oma olemasolekuga tekkivatele probleemidele tavatsevad täiesti tahtlikult tekitada veel hunniku müstilisi pahandusi. Oh, kuidas ma ei salli selliseid inimesi. Aga nad on olemas ja millegipärast eksisteerib neid minu lähedal rohkem kui iial varem ning üha enam tekib mul tunne, et ma tahaks nad ära kägistada või iseend sealsamas oksa tõmmata. Olgu kohe öeldud, et mõlemad variandid tunduvad võrdselt head/halvad.
No ja täiesti omaette klassi moodustavad inimesed, kes iga hinna eest üritavad sulle enese teadmata vett peale tõmmata. On nad siis lihtsalt idioodid või väga osavad selgapussitajad, aga iga teoga suudavad nad su enesetapu äärele viia. Tahes-tahtmata tekib küsimus, kellele ma oma eelmises elus nii palju kurja tegin, et ma selliseid karmavõlgu tasuma pean (mitte et ma sellistesse asjadesse üldse usuksin).
Siinkohal tõstan käed pea kohale ja astun kaks sammu tagasi. Võtke, võtke kõik, aga minge siis ka minema. Mul ei ole vaja mingit meeletut jama, mille klaarimisele järgneb veel suurem jama. See on mäng, mida ma enam mängida ei taha. Mitte et ma oleksin alguseski kaardid haaranud, kui keegi oleks hoiatanud, et mõni tüüp varrukatest isetehtud jokkereid tõmbama hakkab.
Säh sulle jokkerit! Ma lükkan tooli lauast eemale ja tead mis? Üksinda on raske pokkerit mängida, sest need, kes teistele kaikaid kodaratesse loobivad, harilikult iseenda vastu ei panusta. Seekord ei ole erand. Olgu lõbus!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar