Ma tean, et Sa olid haige ja Sul oli valus, kuid ma lootsin, et veel ei ole Sinu aeg minna. Lootsin, et kõik muutub ja Sa saad tervemaks. Seda ei juhtunud ja nüüd Sind enam ei ole, aga ma ei ole valmis veel lõplikult hüvasti jätma.
Olen täna terve päeva veetnud inimeste keskel ja üritanud sellele mitte mõelda, et Sind enam ei ole. Seda oli tegelikult lihtne unustada, kui minu ümber oli inimesi ja midagi oli teha. Need, kes teadsid, tegid oma nukra olekuga minu olemist raskemaks. Ma ei tahtnud olla see, kes puhkeb nutma ja enam midagi teha ei suuda. Nutmisest suutsin suures osas hoiduda, kuid kasu ei olnud minust täna mingisugust. K. tegi kõik üksinda ära ja mina lihtsalt töllerdasin kasutult ringi. Üritasin venitada kojutuleku ja üksijäämisega nii kaua kui võimalik. Kui nüüd äsja koju jõudsin, tabas lõuna ajal kuuldud uudis mind kogu oma raskusega. Tundub, et ma ei saanud sellest enne arugi.
Sind ei ole enam.
Ma ei saanudki Sulle viimast korda öelda, kui oluline Sa mulle oled. Ma ei saanud Sinuga meenutada, kui toredad olid need lapsena Sinu juures veedetud päevad - mäletan ikka veel paljajalu jooksmist heinamaal, lammaste karjatamist ja seda, kuidas Sammi Sind teeotsas koju ootas. Me ei jõudnud teha nii paljut. Kuidas see küll juhtus? Alles mõni päev tagasi rääkisin B.-ga sellest, kuidas ma Sulle järgmine kord Viljandisse tulles külla tulen. Ma jäin hiljaks. Kuhu kadus kogu meie aeg? Miks ei olnud Sina üks neist, kes kõigest hoolimata ikkagi terveks saab? Miks pidid Sa just nüüd minema?
Ma igatsen Su järele...jään alati igatsema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar