"Ära niutsu!"

Seda võiks praegu vabalt iga minu lause kohta öelda. Ma olen praktiliselt hääletu. Täiesti kohutav. Köha on natukene järele andnud, aga nohu läheb järjest hullemaks. Ma olen väsinud ka. Viimastel öödel ei ole päris nii palju magada saanud, kui oleks tahtnud ja/või vajanud. Osaliselt on selles süüdi raskendatud hingamine, sest kui nina on kinni ja kurk on kinni, siis ei ole erilisi võimalusi hingata ning magamine muutub praktiliselt talumatuks ettevõtmiseks. Ostsin täna suure pudeli Sudafedi siirupit. Äkki läheb paremaks. (Muuseas, mis sai küll hea maitsega köhasiirupitest?) Kui see ei aita, siis lähen viinasokkidele üle. Ainult üks pisikene samm puudu sinepiplaastritest. Natuke veel, siis pean töö juurest haiguslehe võtma, sest ilma hääleta ei tee ma seal kahjuks mitte midagi. Täiesti kasutu on olla.
Samas riputasime täna V.-ga jõulukuusele kaunistusi ning kõõlusime redeliga maa ja taeva vahel. Päris tore oli ja natukene jõulumeeleolu tuli ka peale. Puudu on ainult verivorstid ja praekapsad ning siis polegi enam midagi rohkemat soovida. Kuusk tõi ruumidesse nii mõnusa jõululõhna, et kui seal soojem oleks olnud, siis oleks võinud sinna täitsa jäädagi. Piparkoogid ja mandariini ka ning mida sa hing veel oskad tahta. Väga õdus.
Peaks täna kodus end jõulutulede alla paksu teki, sooja glöggi ja hea raamatuga kerra kergima ning siis üksinda jõuluromantikat tegema. Ma jätkuvalt arvan, et kohati on üksindus totaalselt alahinnatud. Samas võiks ka möödunud ööde unevõlga tasuma hakata ja lihtsalt normaalsel ajal magama minna. Hmm. Ei teagi. Enne veel M.A.-ga kohvikusse (nagu see meil praktiliselt igapäevaseks tavaks on kujunenud) viimaseid uudiseid vahetama (sest me kohtume muidu nii harva) ja siis võib edasi otsustada.
Totaalselt jõul.