Elu on selline...

Intro on selleks aastaks läbi ja korraldusliku poole pealt oleks kõik justkui korras. See tore üritus on minust aga viimase võtnud. Juba mitu päeva vindunud külmetushaigus lõi täna hommikul lõplikult välja - kui Introlt koju jõudsin, oli kehatemperatuur veidi enam kui 39 kraadi ja tööpäevadel kriips peal. Nüüd olen pikka aega maganud ja kergemaks eriti ei lähe. Coldrexi ka enam ei taha. Tundub, et haigus peab oma kulu saama - las läheb, läbi tuleb põdeda ja siis saab edasi elada. Ma olen väga tänulik K.T.-le, K.K.-le, M.A.-le ja V.-dele ning otse loomulikult ka T.-le, et nad mulle külla tulid, haigust ei kartnud ja minu meelt aitasid lahutada. Hoolimata suurest väsimusest ja vastikust haigusest (väga valel ajal, muuseas), olen õnnelik, et sain Introt korraldada ja seda veel selliste toredate inimestega. Tundub, et olen leidnud endale uued toredad sõbrad, inimesed, kellega võib niisamagi tore olla, kes on ägedad ka siis, kui ei ole vaja iga hinna eest ühise eesmärgi nimel tõsine töötegija olla (mis õnnestub meil suurepäraselt) ja kellega võiks vabalt luurele minna. Hindamatu.
Ja teate, mis? Kõige õnnelikum olen ma selle üle, et mul on M.A. Ilma temata oleks minu elu tunduvalt õnnetum - tüdruk, ma armastan sind ja ma loodan, et sa tead seda!
Tegelikult on üks kahetsus ka - K. oleks pidanud ikkagi totaalselt ette võtma. You know what I mean, honey. ;)