Ma armastan oma tööd. Tõsiselt. Iga päev ja palavalt. Kõigest hoolimata armastan ma oma tööd ka täna õhtul. Armastan seda tööd pärast seda, kui mul oli üks halvimaid tööpäevi siiani.
Pärast seda, kui ma pärast telefonikõnet allikale jooksin tualetti, et üksinda olla ja üks peatäis nutta tihkuda. Pärast seda, kui pärast nutmist punaste silmade välkudes kolleegile juhtunust rääkides suurest vihast taas nutma hakkasin. Pärast seda, kui allikas mu korduvalt ja väga ebaviisakalt ilma mingi põhjuseta läbi sõimas ning suhteliselt pimedasse kohta saatis. Pärast seda, kui kirjutasin homse lehe esiloo sellest hoolimata neutraalselt ja emotsioonideta. Pärast seda, kui ühtäkki liigagi hästi mõistsin, miks vahel on lood nii kallutatud nagu nad tihtipeale on. Pärast seda, kui avastasin, et ma ei pea end kõige juhtunu pärast kehvemaks ajakirjanikuks. Pärast seda, kui mul on kahju sellest allikast, kes enda enesehinnangu tõstmiseks pidas õigeks end välja elada 22-aastase ajakirjaniku peal. Pärast seda, kui peatoimetaja vaatas mulle otsa ja ütles, et see allikas ongi selline. Pärast seda, kui toimetaja ütles, et ta tahtis näha, kas ma saan hakkama. Pärast seda, kui ta ütles, et ta tahtis näha, et ma saan hakkama. Pärast seda, kui teine allikas ütles, et oma nooruse kohta saan ma keerulistest sotsiaalküsimustest hämmastavalt hästi aru. Pärast seda, kui ta tunnistas, et ma oskan väga hästi keerulisi küsimusi lihtsateks kirjutada. Pärast seda, kui ma olin vihast nutetud silmadega valmis oma kõrvallauas istuvale noorele kolleegile tunnistama, et ta hämmastab mind. Pärast seda, kui ma seda ei teinud, sest ta vaatas mind täpselt sellise näoga, et mina hämmastan teda ka. Pärast seda, kui ma taipasin, et see hämmastus ei ole kummalgi juhul negatiivne. Pärast seda, kui see omakorda mind hämmastas. Pärast seda, kui me toimetuse telerist jalgpalli jälgisime ning ta seisis mu kõrval ja rahustas mind, kui ma ikka veel erutatuna oma palju poleemikat tekitanud lugu keeletoimetusest tagasi ootasin, ehkki ta võinuks ammu koju minna. Pärast seda, kui klassiõde, kellega ma pole ammu rääkinud, helistas ja palus mul tema eest leinateade lehte panna. Pärast seda, kui ma seda tegin. Pärast seda, kui ma koju tulles pidin asuma oma haiget hirmkallist koera tohterdama ravimitega, mis maksid suure osa minu esimesest kuupalgast. Pärast seda, kui ma koera järgi lõhnates väsinuna diivanile vajusin ja avastasin, et mu teler ei näita enam pilti, sest tal pole digiboksi. Pärast seda, kui mulle meenus, et mul on keeletoimetuses juba 2/3 maaelu külge. Pärast seda, kui mulle meenus, et olin unustanud puhkusel oleva kolleegi taime kasta. Pärast seda, kui mulle meenus kõik see, mida allikas mulle täna telefonis ütles. Pärast seda, kui avastasin, et kuigi see vahejuhtum teeb haiget, ei tunne ma end selle pärast halvasti. Pärast seda, kui avastasin, et mul on allikast kahju. Pärast seda, kui tunnistasin, et mul oli väga sitt päev. Pärast seda, kui avaldasin lootust, et mul nii nõmedat tööpäeva enam kunagi ei tule.
Pärast seda ma ikka armastan oma tööd.
Esmaspäeval jälle.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar