1. Päev

Ja ristitud ma siis olengi. Kuidas ma küll kahtlesin, kas on ikka õige end ristida lasta. Veel jumalateenistuse ajalgi mõtlesin, et ehk pole see minu jaoks. Aga ehk ikka on... Jumalateenistus oli ilus. Oleksime Kristjaniga end paar korda äärepealt põlema pannud ja Teet ning Kalmer naersid kogu aeg. Muhe oli :D 150 minutit muhedust, tuld ja naeru.

Kas ma nüüd tunnen end teistmoodi?
Ehk õige pisut. Väsinud olen. Sain vist neli tundi magada ja pean täna veel särama. Aga ma tunnen, et tegelikult on kusagil minu sees see jõud, mida vajan, täiesti olemas. Pean selle lihtsalt üles leidma. On imelik mõelda, et olen nüüd ristitud, niiöelda Jumala perre vastu võetud, uuesti sündinud, puhastatud pattudest, mis mul olid. Veider tunne. See on küll kummaline, aga mitte ebameeldiv emotsioon. See on rahu. Kui muidu mu sees ikka möllas miski, siis nüüd on vaikne - kuulen oma mõtteid ja nii on lihtsam valikuid langetada.

Elu on ilus.