Ootusest ja ärevusest

On neljapäev. Neli päeva veel. Kummaline tunne.
Eile sõin oma elu esimsese malaariatableti. Veider.
See ei olnudki nii hull kui ma arvasin. Aga imelik.
Ärevus närib vaikselt juba hinge, ei teagi miks.
Kas ma kardan minna või ei tahagi tegelikult sinna?
Aafrika. Mitu korda elus sinna ikka minnakse?
Harva ju, sest ma ei räägi mingist Egiptusest, kus
nüüd juba kõik käivad, vaid ikka tõelisest metsikust
Aafrikast. Aafrika. Ja mina saan sinna minna. Tasuta.
Heas seltskonnas. Koos huvitavate inimestega. Tore,
kas pole? Aga mina tahaksin hoopis kodus,mitte
seal kusagil kaugel olla, kui Mehis linnaloale tuleb.
On see minust väga rumal, ma ei tea. Oskan ainult
öelda, et alati ei pruugi see, mis on uus ja huvitav
olla kõige põnevam ja kutsuvam. Ma ju ikkagi lähen
ja nutan ja tean, et pean ootama, aga ikkagi lähen.
Ootan ja kardan. Miks pean ootama, et Mehist
jälle näha? Miks me ei saa koos reisile minna? Ma
nii tahaksin, et saaksin olla koos temaga ja samas
ka reisil olla. Raske. Aga valikut enam ei ole. Olen
loll. Igaüks valiks Aafrika ega mõtlekski kellegi

teise peale, aga mina...ootan ja kardan meeletult.