Ainult 8 päeva veel ja ma lähengi. Uskumatu on mõelda, et ainult kaks päeva on veel koolis käia, siis juba varsti kirjand ja kohe pärast seda pakin oma kohvrid ning lähen. Sylvia saadab peaaegu iga päev kirja reisi puudutava infoga. See ajab hulluks. Mul on seda infot vaja, aga ikkagi. Need kirjad tuletavad meelde, et pean hakkama malaariatablette võtma, ostma suurema koguse sääsemürki ja pakkima kohvri. Iseenesest tundub Rwanda nii kutsuv ja imepärane, teisalt aga hirmuäratav ja võõras. Kardan natuke, kuid uudishimu on ikkagi suurem. Ei jõuagi enam ära oodata.
Olen nüüd vist suureks kasvanud. Täiesti valmis küpsuskirjandit kirjutama. Varsti potsatan nagu küps õun puu otsast alla ja olengi serveerimiseks valmis. Elu ootab nii lähedal, uksed valla. Kui olen oma küpsust kirjandil tõestanud, pakin kohe kohvrid ja põrutan Tallinnasse, sealt Helsingisse, siis Brüsselisse ning viimaks Kigalisse. Seitse päeva hiljem olen tagasi ja uuesti kahe jalaga maa peal. Ei lasta siis enam unistada, sest tuleb suureks kasvada, eksamid sooritada.
Miks küll elu nii karm on?
Kuue päeva pärast on lõpukirjand ja siis olen ma viimaks inimene.
Kardan...
Olen nüüd vist suureks kasvanud. Täiesti valmis küpsuskirjandit kirjutama. Varsti potsatan nagu küps õun puu otsast alla ja olengi serveerimiseks valmis. Elu ootab nii lähedal, uksed valla. Kui olen oma küpsust kirjandil tõestanud, pakin kohe kohvrid ja põrutan Tallinnasse, sealt Helsingisse, siis Brüsselisse ning viimaks Kigalisse. Seitse päeva hiljem olen tagasi ja uuesti kahe jalaga maa peal. Ei lasta siis enam unistada, sest tuleb suureks kasvada, eksamid sooritada.
Miks küll elu nii karm on?
Kuue päeva pärast on lõpukirjand ja siis olen ma viimaks inimene.
Kardan...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar