*******

Kas teate, et on olemas inimesi, kellele on väga raske öelda, et nad meile meeldivad? On. Täna selgus, et mina olen üks neist inimestest. Ja seegi selgus kõige kummalisemal moel.
Sain raamatukogudes käies kogemata kokku oma kunagise koolivennaga, kes keset tavalist jutuajamist ütles, et tal on minusse juba mitu aastat tõsine crush olnud. See oli välk selgest taevast. Ma ei oleks midagi sellist kunagi oodanud. Kooliajal vahetasime vaevalt mõne lause. Meil ei olnud koos ühtki ainet, nägin teda võrdlemisi harva ja seda ka üritustel või aktustel rohkem kui koridoris. Kui küsisin, miks ta seda mulle nüüd ütles, lausus ta, et on tahtnud seda kogu aeg teha, kuid alles täna leidis hetke, mil mind ei ümbritsenud teised inimesed. Ma punastasin vist kõrvalestadeni. Kui meenutan, siis on tal alati keegi olnud. Ta ei ole juba aastaid kunagi niiöelda vallaline. Ei ole praegu ka. Pidin peaaegu nutma hakkama, kui ta ütles, et sellest pole hullu, et ma tema vastu midagi ei tunne, sest ta ei suudaks mind niikuinii kunagi hoida nii nagu mind hoidma peaks, et ma ta kaisus ka paigal püsiks.
Täiesti hämmastav noormees. Pärast seda jutuajamist ütles ta, et on mind Tartuski mitu korda näinud, kuid mina pole teda veel kordagi märganud. Ja nii ongi hea. Ta ütles väga sõbralikult nägemist ja kõndis oma teed, jättes minu täiesti rabatuna keset tänavat seisma. Mingil kummalisel kombel ma usun ta sõnu selle kohta, et ta ei teinud nalja. Aga tema siirus oli lausa rabav.
Nüüd ma siis tean. Kummaline teadmine. Aga nüüd ma vähemalt tean.
Ehk aastate pärast astun minagi kellelegi niimoodi ligi ja tunnistan midagi niisama hämmastavat, sest nüüd ma tean, et nii on võimalik.