Kas keegi on mu sisemist mõrda näinud? Mul oleks teda kohe hädasti vaja. Siin inimesed teevad vihjeid, et ma olen hea. Appi!!! Kõige jubedam on see, et neil on õigus. Vastik. Vastik. Vastik.
Kuhu küll jäi see Gerly, kes surus oma tahtmise igal juhul läbi, läks vajadusel üle laipade ega vaadanud pärast südamlikku hüvastijättu kordagi tagasi?
Vaadates kõiki neid luhtunud katseid kinno minna, tuleb eriline tigedus peale. No mismõttes me ei lähe ainult seepärast, et mina keeldun sinuga tulemast, kui sa mingeid kooli- või tööasju peaksid tegema?! Mis see, kurat, minu asi on?!?! Aaaaaarh. Ennast ajab ikka tigedaks. Nõme on see, et sa helistad ja ütled (ei, sa isegi ei helista, vaid räägid msn'is), et asi jääb ära, ja ma ei ole absoluutselt pahane. Ma peaksin ikka väga vihane olema. Aga ei ole. Üldse ei ole.
Sa kirjutad artikli ja palud mul ainult korra üle lugeda, et saaksin sind pealkirja panemisel aidata. Ja mida mina teen - lõik lõigu haaval materdan küll sinu kirjavigu, küll lauseehitust, küll kõike muud. Kuskil poole peal taipan, et pärast seda kõike sa ilmselt vihkad mind. Miks see mind huvitama peaks? Damn. Damn. Damn. Ja siis, kui olen seda kartust tunnistanud, ütled, et sa hoopis armastad mind pärast seda. Mismõttes??? Lasen artikli parandatuna uuesti saata. Loen läbi ja vingun veel ja panen mõne hetkega pealkirja, et siis veel vinguda. Ja sa ei pane absoluutselt pahaks. No kurat!!! Nõrk olen.
Ja teeme koolitööd. Peaksime lugema terve portsu mingit kuramuse jama, kuid sul ei ole õpikut. Annan enda oma, mis sest, et ma ise veel lugenud ei ole. Ma poleks seda varem isegi mitte kaalunud. Nõme. Saan selle tagasi nii hilja, et ei jõua absoluutselt vaadata, milles siis asi on. Enne sinu tulekut olen tige, kuid kui sa lõpuks õpiku annad, on viha kadunud. No ei suuda su peale tige olla.
Ja need on vaid üksikud näited. Oeh. Asi kisub täbaraks ära. No ei saa niimoodi. Miskit tuleb ette võtta. Ja seni, kuni sa pole mind veennud, et olen sellisena hoopis toredam/parem, leinan taga oma kadunud mõrda.
Ahjaa - naistepäeva puhul siis pean kohustuslikuks tänada õnnitlejaid (soovi kättesaamise järjekorras): Taavi, Paul, Heimar, Karl, emme, Kadri, Tiina, Siim, issi, Marilin - aitäh ilusate soovide eest!
5 kommentaari:
Aga head inimesed meeldivad inimestele hoopis rohkem.
Kindel?
SURMkindel
Kinnitan Kadri sõnu!
Hmm.
Postita kommentaar