Itaalia

15. märts ----- Päev 1

Hommikune äratus oli poole kuuest. Ajasin end jalule, sõin, pesin, pakkisin viimased asjad ja saatsin viimased skräpid. Ajasin oma toimetamistega üles ka Katariina, kes oli rõõmuga valmis mind kõiges abistama. Rääkisime kogu selle aja perekonnast. On nii armas, kuidas ta räägib oma väikesest õest Liisast ja vanaemadest-vanaisadest. Kutsub kõiki kullakesteks ja kallikesteks. Aitas mul isegi kohvrit tassida.
Kolmveerand seitsme paiku vedasime asjad autosse ja sõitsime Viljandisse, jättes Kata, Raili ja Liisa kolmekesi koju. Linnas saime jälgida, kuidas rahvas tasapisi kogunes. Kõik tundusid kuidagi nii vanad olevat. Sain bussis istuda just sinna, kuhu soovisin - kohe keskmise ukse juurde. Asjade mahutamisega oli küll raskusi, kuid saime siiski hakkama. Lehvitasime issile ja nii ta algas. Enne piiri mul nagu ei olnudki pissihäda, aga pärast seda, kui selgus, et vetsu ei saa, tekkis kohe põiekas. Sõitsime siis vähe edasi ja tegime peatuse bussijaamas/Statoilis. See kestis tibakese kauem. Läbi Läti sõitsime "Visa hing 4" saatel ja peatusime alles Leedus mingis söögikohas, mis oli paksult eestlasi (ja kummalisel kombel eriti viljandlasi) täis. Naiste vetsusaba venis seal nii pikaks, et lõpuks sõid naised lihtsalt ka meed tualetist välja. Hehee.
Leedus vaatasime "Armastuse retsepti". Ajast, mil ma seda filmi viimati nägin, ei ole just palju aega möödas ja nii jäin vahepeal magama. Kummalisel ja äärmiselt koomilisel kombel ärkasin just õigel ajal, et näha Cassu lemmikkohta (no see juhtum, mis musiga/musil väga tihti aset leiab).
See selleks. Tõsine möll algas Poolas, kui filmiks oli Ratatouille (ma ilmselt kirjutasin selle praegu väga valesti). Emal hakkas tõsiselt halb ja ta kurtis, et ei saa hingata. Rääkisin sellest giidile ja tegime väikse peatuse, et ema saaks värsket õhku hingata. See ei aidanud ja nii leppisin giidiga kokku, et järgmises suuremas asulas (mingi linn, kuhu oli umbes 40 km) otsime arsti. Vahepeal leidus bussis hulk isehakanud arste, kes mind ausalt öeldes ärritasid. Emal aga hakkas juba üsna halb.
Järgmises linnas peatusime ühe hotelli ees ja giid kutsus kiirabi, mis saabus mõne minutiga. Ema viidi autosse. Selgus, et ta viiakse haiglasse. Mind temaga kaasa sõita ei lubatud. Andsin arstile tema dokumendid ja sõitsime bussiga kiirabiauto järel haiglasse. Seal läksin giidi ja bussijuht Andrus-Margusega ema otsima, ülejäänud viidi kuskile sööma vms, et nad ei peaks niisama ootama. Veetsime haiglas umbes poolteist tundi. Emale pandi kaks kanüüli, tehti hunnik süste ja pandi tilguti. Öeldi, et peame ootama, kuni ära tilgub. Läks tunnike. Siis tuli õde ja pani sõnagi lausumata veelgi suurema pudeli. No mida? Hakkasime siis uurima, mis toimub. Öeldi, et peame uue pudeli tühjenemise ära ootama ja saame siis koju. Õudne. Et meil oli bussis medõde, sai Margus arstidega aga kokkuleppele - tilguti anti bussi kaasa, Õie (the medõde) andis allkirja, emale kirjutati rohud ja võisime lahkuda. Hea seegi.
Poolteist tundi hiljem jõudsime hotelli. Ema ei näinud just eriti hea välja. Njah. Sõime natukene ja kobisime magama. Äratus tuleb kell kuus. Oeh. Äge. Not.

16.märts ----- Päev 2

Äratus ja hommikusöök möödusid suhteliselt valutult. Mõned ebameeldivad üllatused ei suutnud päeva veel rikkuda ja nii olin poole kaheksa paiku hotellist startides suhteliselt heas meeleolus. Enesetunne oli üsna kehv, aga üritasin sellele mitte mõelda, sest teine tervisejama oleks meie seltskonnale liig. Ka ema nägi suhteliselt sant välja, kuid ta väitis, et enesetunne on eilsega võrreldes pisut parem. Margus viskas loomulikult paar tilgutinalja ja nii suundusime aegamööda (kiirust ületades) Tšehhi poole.
Üsna varakult sõitsime läbi Varssavi kesklinna. Ühtki lehma sel korral ei näinud, karusid ka mitte. Aga ilus oli ikkagi. Varsti tegime peatuse suures supermarketis, kus ostsime emale apteegist arsti poolt kirjutatud rohud. Üsna tavaline piip. Njah.
Ülejäänud päev möödus suuremate vahejuhtumiteta. Sõitsime läbi selliste Poola piirkondade, kus ma vist varem küll käinud ei ole. Avastasin kui armsad on poolakate väikeste aedadega majad. Neil seal on rohi juba roheline. Nende puudel on palju tuulepesi, mis on ka kummaliselt rohelised. Poolas on ilmselgelt juba kevad.
Ilusatele asjadele ei saanud aga kaua mõelda. Ema vingus pidevalt, et tal on kehva olla. Ei no, ma saan aru küll, kuid ega siis ei pea pidevalt kaebama. See rikkus üsna põhjalikult mu tuju, sest tundsin, et peaksin tema pärast rohkem muretsema. Mina mõtlesin aga rohkem Tartule kui oma kõrvalistmele. Häbi peaks mul olema.
Õhtupoolikul jõudsime Tšehhi, mis tervitas meid vihmaga. Veidi pärast piiri tegime supermarketipeatuse, kus kõik meeletutena poodi tormasid. Nujah. Tunnike hiljem startisime taas, võttes suuna ööbimiskohale, milleni oli sealt ligi 200 km. Mõned tunnid sõitu käänulistel teedel ja olimegi kohal. Või nii me arvasime. Olles kohvrid juba hotelli ette lohistanud, selgus, et sinna jäävad meist vaid üheksa ja teised ööbivad kuskil mujal. Egas midagi. Kohver tagasi bussi ja teele. Tegime Matiga nalja, et nüüd ööbime küll kuskil keset metsa. Ega me palju ei eksinudki. Meie majutus asus asulast väljas, kõigest muust täiesti eraldi. Peahoone, veski, neli väiksemat maja ja neli putkat. Iseenesest lahe koht.
Tubadesse minekule eelneb paberimäärimisjama. Tõsiselt nõme. Inimesed on väsinud ja närvilised. Lõpuks saame tuppa - ruum 120, eraldi maja. Oleme Mehise ja Mati naabrid. Njah. Kiire eine ja magama. Ees seisab pikk päev. Oleme üsna Austria piiri ääres, kuid homme õhtuks tuleb jõuda peaaegu Firenzesse. Aaaah. Tuttu.

17.märts ----- Päev 3

Pärast bussijuhtide ja muu rahva öist möllu ärkamine oli lihtsam kui võinuks arvata. Ehk oli asi selles, et ise ei möllanud. Njah, täitsa loogiline ju. Aga lärmi tegid nad minutagi piisavalt. Enne hommikusööki käis usin pildistamine, sest tegemist oli tõepoolest ilusa piirkonnaga - põllud, mäed, viinamarjad, tuulik, metsad, armsad majakesed ja nii edasi. Eine oli kiire, sest erilise mõnuga neid kukleid/saiakesi/viletsat sepikut järada ei olnud põhjust. Oeh.
Korjasime linnast peale meie üheksa kadunukest ja võtsime suuna Austriale. Hommikupoolikul läks sõit kuidagi märkamatult. Läbisime Viini selle serva pidi, nii et erilisi vaatamisväärsusi ei kohanud, kuid selle tegi kuhjaga tasa esimene vetsupeatus. See toimus Grillhouse'is, mille on disaininud mees (kelle nime ma ei mäleta), kes on ka selle Viini ühegi sirge jooneta maja arhitekt. Tualett oli vahvalt kirju. Et mul oli seal tähtsamaidki asju ajada, ei hakanud ma vetsust pilti tegema.
Pool päeva sõitsime Austria mägede vahel ja kui lõppesid vahvad tuulepargid, läks lahti põrgu - algasid tunnelid. Jah, minu suurim hirm pärast kõikvõimalikke madusid on igasugused kitsad pimedad kohad, millest läbi sõitmisest oleks veel hullem vaid seal peatuda. Ma ei karda koopaid, sest pimedusest hoolimata on mul seal ruumi, aga tunnelis on asi teisiti. Seal olen lisaks veel bussis, minu ümber on kaks suletud ruumi ja see mulle ei meeldi, kohe üldse ei meeldi. Istusin ette giidi ja bussijuhtide juurde. Seal oli rohkem ruumi ja ma nägin, kui tunnel lõppema hakkas.
Kuigi Margus ja Anti selle üle nalja tegid, tundsin end tunnelites tõeliselt kehvasti. Kergest paanikast tekkis õhupuudus ja laup kattus külma higiga. Minu õnnetuseks suurenes tunnelite arv ja sagedus Itaaliasse jõudes vähemalt poole võrra. Tunnelid olid kilomeetreid pikad ja sageli (liigagi sageli) oli nende vahe vaid mõnisada meetrit.
Itaalias vahetusid lumised ja metsased mäed üsna ruttu kiviste kaljude vastu. Seepärast oli vahepeal tunne, et sõidame läbi ehitusplatsi - kiviklibu oli lihtsalt kuidagi ebameeldiv. Mägede läbimisel algasid puupõllud. Just, põllud. Puudest. Noored paplid kasvavad tohututes korrapärastes salkades humala ja viinamarjade vahel. Põllud.
Rohkem me täna Itaaliat eriti ei näinudki, sest ruttu läks pimedaks. Tšehhi ja Austria soe päikesepaiste asendus Itaalias esmalt udu ja siis pimedusega. Njah. Enamiku ülejäänud teest magasin. Ei tundnud end üldse hästi. Tunnelid olid oma tööga kenasti hakkama saanud. Hotelli jõudsime umbes poole üheteistkümne paiku. Jääme siia kolmeks ööks. Eriti luks siin ei ole ja vaade on ka nõme, aga elame üle. Ega me siia hotelli vaatama ei tulnud. Öeldi, et oleme Firenze lähistel, mis ilmselt tähendab siis seda, et nimetatud linn peaks asuma paarisaja kilomeetri raadiuses. Njah.
Kaia-Leena (the giid) käis just ütlemas, et hommikusöök lükkub pool tundi edasi. Et seda kuulda, pidin tükk aega võtmega jamama. Suht naljakas. Aga nüüd magama - ega homme pole enam ainult bussisõidu päev.
PS! Ilusat nimepäeva mulle!

18.märts ----- Päev 4

Öö möödus võrdlemisi rahutult. Ärkasin iga paari tunni tagant külmavärinates. Ilmselgelt ei kasutanud hotell küttesüsteemi just otstarbekalt. Õõh. Hommikul kurtis ema, et pidi sooja vee puudumisel külma dušši võtma. Kui ise pesema läksin, selgus, et soe vesi on täitsa olemas. Ei tea, mis tal viga oli. Hommikusöök möödus suuremate jamadeta ja nii asusime kell kaheksa teele, et õhtul samasse hotelli naasta.
Sõitsime esmalt Firenzest mööda Pisasse. Ligikaudu 220 km. Aga Pisa oli armas ja otsast otsani turiste täis. Eriti hulgaliselt tundus olevat ameeriklasi. Iga nurga peal ja sageli igal pool mujal tülitasid inimesi mustanahalised, kes äritsesid kõikvõimalike võltsesemetega. Itaalias on see diil, et illegaalse tänavakauplemise korral saab trahvi mitte müüja, vaid ostja. Õnneks oli meid nende eest juba hoiatatud ja nii tuli endal vaid piisavalt tubli olla ning õigel ajal ei öelda.
Soovijad said Pisas 15 euro eest külastada torni ja veel umbes poole eest sellest summast ka kirikut, surnuaeda ja baptisteeriumit. Jätsime emaga need vahele. Mis ma sinna viltuse torni otsa ikka ronin?! Jalutasime hoopis ringi ja tutvusime müüdava kaubaga. Isegi ostsime mõned legaalsed asjad. Sain sealt üsna mitmed kingitused. Sõime jäätist ja miskit pitsasarnast. Tarkusetera järeltulevatele põlvedele - piparmündijäätis on väga vänge. Poole kahest saime grupiga taas kokku ja kõigi suureks üllatuseks sõitsime tagasi bussi juurde liinibussiga.
Siis aga taas enda bussi ja 100 kilomeetrit Firenzesse. Sõit läks üsna kähku ning nii tiirutasimegi juba üsna pea Arno jõe kallastel. Bussijuhid sõitsid paarist kohast vähe valesti ja nii pidime väljuma üsna suvalises kohas. Aga polnud hullu. Jalutasime kullaseppade sillani ja sealt mööda kallast veelgi kaugemale. Firenze on üsna huvitav linn. Ilus. Aga liiklus on täiesti kaootiline. Ja liinibussid on siisn umbes kolm meetrit pikad. Väga naljakad. Linnapildis oli lisaks kõikvõimalikele väikestele autodele ka palju politseinikke. Nägime Dante maja, Ristija Johannese kirikut, väljakut, kus juunis toimub ühe reegliga jalgpalliturniir (reegleid ei ole), paradiisiväravat, toomkirikut, siga (seda õnnetoovat), raekoja platsi ja kuulsat Taavetit. Tahtsin väga ronida üles toomkiriku kuulsasse kuplisse, kuid järjekord oli liialt pikk ja nii pidin sellest plaanist loobuma. Tõeliselt kahju oli.
Hiljem jalutasime emaga mööda tänavaid. Nägime lahedat Disney poodi, mis oleks Katale kohe kindlasti meeldinud. Külastasime ka Itaalia kuulsaimat mänguasjapoodi. Väljas sadas ja üsna kiiresti läks pimedaks. Veidi enne seitset kogunesime raekoja platsile, et koos bussi minna. Natuke enne seda küsisid kaks Itaalia noormeest emalt inglise keeles, kas nad võivad ta tütart suudelda. Hea, et ema sellest küsimusest aru ei saanud. Naljakas oli igatahes.
Umbes kella üheksa paiku jõudsime tagasi hotelli. Njah. Nüüd aga lükkame emaga voodid kokku, võtame paksu kaheinimeseteki peale ja poeme varakult põhku, et homseks Roomaks ilusti välja puhata.
PS! Igatsen musit ja muid loomi (st Kadrit, Katit, Siimu, Keni, Cassut). Ilma teieta on igav. Ahjaa - ma hakkan vist giidiks. Kaia-Leena pakkus ja see kõlab üsna ahvatlevalt.

19.märts ----- Päev 5

Tänane öö möödus juba veidi soojemalt. Kolme teki all magada oli üsna hea. Varajase äratusega hakkan juba ära harjuma ja tuba ei tundu ka enam nii hull. Hommikusöök möödus ilmselges ärevuses - ees ootab maailma pealinn Rooma.
Öeldi, et hotell asub Firenze lähistel, kuid samamoodi võinuks öelda, et Rooma lähedal, sest viimasesse on vaid kümne kilomeetri võrra pikem teekond. 130 kilomeetrit, kaks tundi ja liiklusummik kõigi teede ristumiskohta. Ja seal me siis olime. Eilsest vihmasajust ei jälgegi. Päike kõrvetas ja soojakraadid olid kuskil kahekümne kandis.
Esimene peatus oli Colosseum. Suur ja võimas. Ja kohutavalt lagunenud. Astusime sabasse. Veerand tundi seismist ja turvakontroll, pool tundi veel ja piletiputka. Küsisin üliõpilase piletit, mille peale vastati, et seda neil ei ole. Suunurgad vajusid kohe allapoole. Noormees kassas küsis, kust ma tulen. Ütlesin, et Eestist, ja ta palus dokumenti. Andsin ID-kaardi ja saingi poole hinnaga pileti. Ema seevastu näitas vaid oma õpetajakaarti ja sai ka 6.50-se pileti. Njah.
Veidi sammaste vahel ekslemist, üles-alla liikumist ja leidsimegi tee niiöelda esimesele platvormile. Sealt avanes muidugi märksa ägedam vaade kui alt. Tegime tiiru peale ja kobisime alla tagasi. Üritasime leida tualetti, kuid see ähvardas tulutu katsena lõppeda. Juhtus täitsa poolkogemata, et tualeti ukse kõrvale seisma jäime. Ja vähe sellest, et vetsu ei lasta, oli ka Colosseumi väljapääsu leidmine parajalt keeruline. Lõpuks jahedate kivimüüride vahelt pääsenuna tuli aga leida varju lõõskava päikese eest ja tol hetkel kahetsesin väga, et olin vihmavarju bussi jätnud.
Grupp jälle koos, võtsime jalad selga ja suundusime suletud väravate tõttu ringiga Rooma foorumile. Tee peal nägime monumenti L'altare della Patria (tohutu suur valgest marmorist ehitis), tüüpilist Vana-Rooma elumaja (mis asus praeguse tänavaga võrreldes üsna maa all), mingit kirikut, milleni viis 400 astet (neist põlvili üles minnes pidi kõik patud andeks saama), piazza del Campidogliot (kus asub Itaalia senat) ja Kapitooliumi emahunti (üsna tilluke teine). Foorum nähtud, suundusime vapral sammul Trevi purskkaevu juurde. Viskasin siis ka mündi vasaku käega üle parema õla. Ehk läheb õnneks. Pärast umbes tunniajast pausi jalutasime edasi, külastades teiste seas piazza Navonat ja Pantheoni. Viimane oli tõeliselt muljetavaldav ja kummalisel kombel ka ilus. Tõeliselt lahe. Seejärel suundusime mööda Tiberi kallast Inglite silla poole, ületasime selle ja seisime vastamisi võimsa kindlusega.
Eemal vasakul köitis pilku aga Püha Peetri kiriku kupperl ja kuulus obelisk. Kulus vaid veerand tundi ja hulk närvilisi hetki mustadest kotiärikatest möödumisel ning juba olimegi ületanud Vatikani piiri. Tõeliselt võimas vaatepilt. Püha Peetri väljak kiriku, Egiptuse päritolu obeliski, kahe purskkaevu ja lugematu arvu sammastega. Vatikan.
Sellega oli tuur läbi ja meile anti kolm tundi vaba aega. Käisime ostlemas, neegritega kauplemas, sõime jäätist ja puhkasime Vatikani astmetel oodates jalgu. Kella seitsmest suundusime bussi ning kolme tunni pärast olime juba Rooma liikluskaosest pääsenuna tagasi hotellis, et veeta siin viimane öö. Ees ootavad San Marino, Veneetsia ja kodu.
Igatsen Tartusse.
Vässu.

To be continued...