Täna taipasin, et suudan kirjeldada oma elu objektiivsete lihtlausetena justkui kellegi teise silme läbi. Miks? Ma ei tea. Ehk see ei olegi nii raske, kui olen alati arvanud.
Siis istusin nukra näoga voodi peal ja vaatasin hunnikut ilmutatud pilte, panin neid tegemise aja järgi järjestusse ja avastasin, et mu elus on aeg, millest ma ühtegi pilti ilmutada ei taha. Mitte selle pärast, et seda aega oleks vastik või valus meenutada. Oh, ei. See oli ilus aeg toredate inimestega. Tehtud sai nii mõndagi. Eriti lollusi. Aga see aeg on ülikooli esimene aasta ja mul lihtsalt ei ole õnnestunud ühegi pildi peale nii normaalse näoga jääda, et suudaksin selle pildi albumisse panna ja hiljem õetütardele rääkida, et näe, see oli tädi Gerly esimene aasta ülikoolis. :)
Ahjaa - kui vähegi haritud inimesel miskit asjalikku teha pole, siis ta loeb. Ja palju. Korraga. Ning saab kõigest loetust aru ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar