Ok, see on ikka raske. Kohe väga väga raske.
Liigud, liigud, liigud. Kogu aeg liigutad ja vehid, aga asi ei edene. Ainult ühest särgist pead veel mööduma.
Poolteist minutit veel. Ainult see roosas särgis tädi veel. Kaua võib? Jalad on rasked. Käed on rasked. Ei tohi sellele mõelda. Mõtle jalgadele. Liiguta jalgu.
45 sekundit. Keha ei ole enam absoluutselt tunda. Vaatan alla, et näha, kas jalad on veel kehaga ühenduses. On. Raske on. Viimased liigutused veel. Mõte ei tööta ka enam. Kümme sekundit. Jalad liiguvad ilma sellele mõtlemata. Raskelt.
Viis. Neli. Kolm. Kaks. Üks.
Kui saaks, langeks kõhuli ja ahmiks pööraselt õhku, siis keeraks selili ja hingaks veelgi paanilisemalt. Sellest pole kasu. Aeg on otsas. Seda pole vaja.
Raputan kergelt, vaatan jalgadelt üles ja lähen peatumata edasi.
Järgmine tõus on veidi lühem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar