Istun teki alla kägarasse tõmbununa voodi ühes nurgas, keha vappub külmavärinatest ja rinnust tõmbub tohutute valuhoogudena kokku. Ma pole öö otsa silmi kinni saanud, sest värinad ja valu ei luba uinuda. On juba peaaegu hommik. Kas tõesti pean niimoodi elama?
***
Lõpuks uinun, kuid ärkan enne, kui keegi minu äratamist üldse kaalumagi hakkab. Silmi avades on tunne, et ma pole minutitki maganud. Linu vaadates tundub, et need paar unes veedetud tundi visklesin voodis kui vaimust vaevatud. Magada!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar