Kunagi ammu istutasin end unistusse ja elasin seal seitse aastat õnnelikult seni, kuni kukkusin. Aga see kukkumine ei olnud lihtsalt metafoor millelegi, mida ma välja ei taha öelda, vaid tõeline kukkumine, mis jättis marrastused, sinikad ja vähe puudus, et oleks jätnud luumurru, mis enam kunagi ei paranenuks. Selle kukkumise valu saadab mind siiani, mis sest, et sinikad on ammu kadunud.
Ma kukkusin ja arvasin, et murdusin, aga ei murdunud. Kahe nädala pärast ajasin end püsti ja avastasin, et nii sirgeks, kui vaja, mu selg enam ei lähegi. Unistus oli läinud ja kaks aastat lubati mul arvata, et seda inimest, kes ma kunagi olin, ei saa minust enam iialgi.
Siis lasin lahti sellest jutust, mida mulle iga päev räägiti. Miks korrata seda, mida sa tead, et sa ei saa ega hakka enam kunagi saama, kui võid vaadata ringi ja avastada, et sul ei ole iseenda minevikuvarju enam vaja? See on tarbetu.
Aga miks ma seda üldse räägin?
Sest tegelikult peaksid kõik teadma, et need kukkumised, mis sinikaid jätavad, ei suuda kunagi lõhkuda seda, milles sa oled kindel. Kui kaotad oma unistused, oled kukkunud väliseid vigastusi saamata. Hea, terve kukkumine, kas pole? Väljast küll, aga neid haavu, mida ükski arstiriist ei näita, ei näe keegi ka kokku lappida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar