Ok, sellest saab väga erialaline sissekanne, nii et kui sind see ei huvita, ära palun edasi loe, sest ma ei viitsi seda vingumist pärast ära kuulata. Tänan.
Töö juures näen oma silmaga, et ei möödu päevagi, kui keegi ei räägiks majanduslangusest ja lähenevast suure depressiooni kordusnumbrist. Iga päev on üle poolte APTN'i pealkirjade ühe või teise riigi turuolukorrad või vihje, et jälle on keegi majandusraskustesse sattunud inimene oma pere ja iseenda maha lasknud. Mida inimesed aga ei tea, on see, et olukord ei ole hoopiski mitte nii hull, kui tundub. Me ei pea jooksma supermarketeid tühjaks ostma, kartuses, et homme ei saa me seda endale enam lubada. Saame küll. Neid inimesi, kes tegelikult väga hästi aru saavad, mis toimumas on, võib kogu maailmas üles lugeda mõne käe sõrmedel. Ma julgen väga ülbelt pakkuda, et Eesti ajakirjanikke nende seas ei ole.
Ma ei taha väita, et mina tean paremini, kui majandusharidusega ajakirjanikud Postimehes, Äripäevas ja mujal. See-eest väidan, et ka mina tean fakte, mida nad pilluvad, aga ma ei pea neid kõiki kahte tuhandesse tähemärki toppima. Jumala eest, palun võtke aega ja ruumi inimestele selgitada, mis toimub, mitte ärge tekitage paanikat! Otse loomulikult jääb maailmalõpu mulje, kui Pullerits ei anna sulle homses lehes rohkem ruumi kui 2200 tähemärki, milles sa pead kajastama kõik faktid, mis siiani teada on, viitama seitsmele allikale ja sealjuures lisama veel kellegi kommentaari, kusjuures Priit on ju alati öelnud, et selle ruumiga peaksid suutma kõik ära selgitada. Kui ei suuda, oled lihtsalt vilets? Ei. Selline teema nõuab pikka arutelu. Võite ju karta, et inimesed ei loe, kui venitad asja kümneks tuhandeks tähemärgiks, aga tõstke käsi, kes teist ei loe, kui jutt käib teie endi rahast - sellest, kas stippi makstakse, kas pensionit ikka saate, kas teil on kunagi kasvõi õhkõrn lootus endale oma maja soetada. Ma tahaksin nüüd näha seda inimest, kes ei loeks artiklit, milles on kogu see draama lahti seletatud. Ehk mõnda tõesti ei huvita, aga siis ei mõista ma seda inimest üldse.
Ma ei ütle, et ma oskaksin sellist artiklit kirjutada, mis kõigile arusaadav oleks, aga praegu tunnen, et keegi peaks proovima. Ei, see ei ole mina. Need inimesed, kes seda suudaksid ja võiksid, minu ajaveebi ei loe. Ei peagi lugema. See mõte midagi korralikku ise ära teha peaks neile endile pähe tulema. Selle eest neile ju makstakse.
Ah persse. Mida ma enam vingun. Mitte majandus pole perses, vaid Eesti ajakirjandus. Mis on saanud selles, mida Peegel omal ajal õpetas? Kus on need inimesed? Ma näen ainult ajakirjanikke. Kahju.
1 kommentaar:
Niikaua kui EEG ja Schibsted Eestis rokivad ei ole paranemist loota. Meedia kolib paberilt netti ja netis on vaja müüa reklaami mitte pakkuda kvaliteetset ajakirjandust.
Veel 2007. aasta esimeses kvartalis oli kõik ideaalne, nüüd on aga maailma lõpp. Kui mõnele ajakirjanikunässakale selgeks teha, et majandus on tsükliline, siis jääks ilmselt ka oluliselt rohkem idiootseid pealkirju nägemata.
Samas on sellel mõttetul meediakäral ka üks väga positiivne aspekt Eesti edasise arengu seisukohalt. Nimelt on Euroopa Liidult järgnevate aastate jooksul tulemas üle 50 miljardi krooni toetusrahasid ja nüüd tekib avalikul sektoril surve neid vahendeid mõistlikult paigutada.
Postita kommentaar