Täna hommikul Tallinnasse sõita oli nii imelik, kui vähegi olla saab. Tiksusin oma istmel ja kaks tüüpi kuulasid mu seljataga kõvasti träänši. Mul oli tahtmine neile kallale minna, aga ometi ma isegi ei öelnud midagi. Selle asemel mõtlesin hoopis oma ilusaid mõtteid. Neid mul on.
Täiesti veider meeleseisund on. Kõik asjad jooksevad järjest hunnikusse ja vajuvad koost, aga mul on ikka nii tšill olla vähe ei ole. Asjale lisab veelgi funki juurde eesootav Brüsseli reis. Ehk oleks parem, kui seda tulemas ei oleks. Siis puudutaksin ehk vähemalt ühe jala varvastega maad. Lisaks avastasin veel, et saan alles nüüd aru, millesse ma end kõik seganud olen. Aga ei kahetse. Enam pole mõtet.
Ja teistel teemadel - teate, mis rikub hommikusöögi? See, kui miski, mis näeb välja nagu tatrapuder, ei ole seda mitte.
1 kommentaar:
nii...
ma kuulan:)
Postita kommentaar