Ta võitleb, heitleb, rappub elu eest ja siis - rahutu tuulehoog rabab ta kaasa. Hetk, mida ta on kogu elu oodanud. Kollane, punane, oranž, nagu ta on, rapsab ta end viimse jõuga oksa küljes lahti ja viskub tuulehoogu. Ta laseb tuulel end loopida. Siia ja sinna. Siia ja sinna. Milline vabadus! Kas ikka on? Mõne lühikese hetkega on imetabane lend läbi ja ta maandub asfaldile. Oh, milline lend! Süda täis siirast rõõmu, sirutab ta end maapinnal nii pikaks kui võimalik, tõmmates endasse sügise meeletult mõnusat lõhna ja -.
Kõik. Lugu lõpeb siin. Kellegi kollane kummik lõpetas just selle hingetõmbe nii järsult ja ootamatult. Andesta, leheke, sügis on käes. Ta ei mõtle enam midagi. Räbaldunud kirju vahtraleht vedeleb koos teise omasugustega poris. On sügis. Vaata ringi. Kas sina nägid, kuidas ta suri? Ei? Siis oli see asjatu.
1 kommentaar:
sügise tulles, on muutunud ka meeleolud ning nagu ka näha on blogi sissekanded muutnud päeva kirjeldavatelt rohkem abstraktsemateks mõttearendusteks, pannes lugeja enda mõtlema, mitte aga talle sõna-sõna haaval lahti rääkida.
üpris hea.
Postita kommentaar