Täpsemalt siis sellest, kuidas ma eile veidi enne kella seitset töölt koju tulema hakkasin ja sinna kaks koma viis tundi hiljem jõudsin.
See, et oli suur lumetorm, pole vist kellelegi üllatus, aga et see Lasnamäel sellise pöörde võtab, ehmatas mind küll päris korralikult. Ootasin pool tundi Kuuli bussipeatuses, aga bussi ei tulnud. Tuul oli metsik, tuisk veelgi hullem. Et ma aga ootamisel erilist mõtet ei näinud, hakkasin jala linna poole liikuma, endal idee, et Smuuli tee on vast ikka lahti ja sealt saab kindlasti bussi peale. Läksingi siis mööda sõiduteed, sest kõnniteel oli lumi põlvini kui mitte rohkem. Kolm kilomeetrit hiljem, ehk J. Smuuli tee bussipeatuses avastasin, et ka seal bussid ei sõida. Otsustasin oodata. Ainus buss, mida järgneva viiekümne minuti jooksul möödumas nägin, sõitis vastassuunas ja jõudis vaid lähima kurvini, kus ta aga lumme kinni jäi.
Lasnamäel oli tohutu tuul ja tuiskas mere poolt, mis tähendas, et minu otsus enam mitte külmetada ja jalgsi minema hakata tähendas tuisule vastu kõndimist. Vahepeal helistasin töö juurde, lootuses, et seal on ehk keegi, kes kesklinna sõidab ja saab mu üles korjata, aga Urmas, kes oli nõus mu peale võtma, ei saanud autoga stuudio eest minema. Ja tal on Land Rover. Njah, hakkasin siis aga jala mööda sõiduteed Kadrioru poole jalutama. Endal oli juba nutt kurgus, sest olin tõsiselt läbi külmunud, sõrmed tahtsid otsast kukkuda ja põlved valutasid hirmsasti. Eriti vastik oli olukord seetõttu, et ka telefoniaku hakkas tühjaks saama ja helistada ei saanud kellelegi.
Kuidagi komberdades jõudsin Kadriorgu, kus minust möödus esimene buss. See oli 34A ja tuli Pirita poolt. Mõtlesin, et kuigi mul oli võimalus bussi või trammi peale minna, pole see viimane peatusevahe enam midagi. Nii ma siis komberdasingi veel viimase kilomeetri Kadriorust ülikoolini. Käisin veel poes süüagi ostmas ja jõudsin ühikasse kuskil veerand kümne paiku. Teekond Peterburi maanteelt kesklinna oli kestnud kaks ja pool tundi. Kümme kilomeetrit. Mu riided olid läbimärjad, mul endal meeletult külm. Kõik ihuliikmed valutasid ja üldse oli jube sant olla. Aga jah, koju ma jõudsin ja uni oli öösel eriti hea. Tegelikult mulle lumetormid ju meeldivad, aga lihtsalt kümnekilomeetriseid matku neis ette võtta ei soovita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar