Täna hommikul ärgates tekkis minul kui inimesel, kel pole iial pohmakat olnud, tunne, et ma nüüd viimaks tean, mis see on. Joonud ma ei ole, aga kohale jõudis see külmetus, mis Türgi reisist saati vindunud on ja pühapäevase tormiilma tingimustes Lasnamäelt kesklinna tehtud jalutuskäiguga väikese vindi juurde sai. Palavik laes. Jess. Pea tambib. Jess. Käib ringi. Jess. Külmavärinad. Jess. Kuumahood. Jess. Väga hägune silmanägemine. Jess. Üsna kiiresti valmis plaan, et mina ei liiguta. Jäin voodisse.
Vahepeal komberdasin kööki, kus tegin suurema koguse kuuma vett. Seejärel komberdasin oma tuppa tagasi, ronisin voodisse ja üritasin end Coldrexiga tappa. Njah. Ei olnud tark otsus. Siis loobusin mõningatest medikamentidest, roomasin pool päeva niisama ringi ja õhtuks olin juba inimese nägu.
Päeva esimene katsetus korterist väljuda tuli kella nelja paiku, et minna Uguri loengusse, millest ma puudumise korral lihtsalt läbi kukuks. Silm püsis lahti. Õnneks käsitleb ta slaide nii kiiresti, et kui tahad kõik maha kirjutada, siis peavad näpud kogu aeg liikuma ja tukkumiseks pole eriti aega. Hea seegi.
Pärast loengut käisin poes piima ja munade järel. Meil oli Egertiga diil, et teeme pannusid. See tähendab meie majas siis seda, et tema teeb ja mina söön. Tegime nii. Nüüd olen mingeid kooliasju teinud ja tunnen end suht asjalikuna. Kõige alla ja peale käib ikka tee. See Türgi tee mu veel tapab, aga ta on nii hea. Aega mul väga üle ei ole, olen haige ja pahur ning siis ütleb Viiko, et pean ta üle uhke olema.
No kust ma selleks küll aja võtan? Nüüdsest peate meeles pidama (see kehtib järgneva nädala jooksul), et mil iganes mul tundub olevat vaba moment, kasutan ma seda hetke selleks, et Viiko üle väga uhke olla. Nii et tegelikkuses mul järgneva nädala jooksul vabu hetki ei ole. Vot sellised on need lood.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar